Raisakulli raskekujuline tööpohmakas

Raisakulli peakolus keerleb igatsugu mõttemülkaid. Nii et ta sinder ei saa enam ühte lõpuni mõeldud, kui teine virutab kõik segi.
Nagu näiteks, täna sügisese melanhoolse hajameelsuse mõjul kerkis pinnale elu küsimus. Et miks kuradi pärast pole Raisakulliraibe end tööle sättinud? Et oleks tagumine aeg palgatööle minna. Kuid eelnevad töökogemused olid üsna valusad. Raisakull teab küll, et elu pole õiglane, kuid nagu vanaaja tarkus ütleb - ole aus endale, siis on ka elu sinu vastu aus. Eluaeg polnud Raisakull eluga pahuksisse läinud, küll aga nõndanimetet kõikevõitva armastusega.
Kui ei vea kaardimängus, veab armastuses. Need lohutussõnad on kogu elu saatnud Raisakulli, kes iga roberiga pähe on saanud, kuid... kus kurat see armastus siis vedeleb?
Viimatisel ajal kiusabki statistikas olev sõna armastus, millega siia plöögasse aega on tuldud veetma. Iga nädal on ikka ja jälle see tähendus Raisakullile meelehärmi tekitanud, et vägisi tahaks nööri kaela panna ja kuskile pidusse minna. Viimaseid aga on vanaisade ajast saadik hästi koomale tõmmatud, et otsi plahvatusohtlikus kohas või tikutulega taga...
Raisakull teab küll põhjust – pangalaenuga koormatud elumehed ei suuda enam lõbutseda, ammu siis veel neid korraldada. Nagu üks eluvend ütles, et tema töötavat kuskil aknavabrikus, iga jummeli päev vehib aknaid teha, aga näädsa - endal ka vaja aknaid vahetada, kuid selleks napib raha, heal juhul saab aasta-paari pärast ühe akna sealt oma firmast muretsetud.
Raisakull oli siis ütelnud, et sitta kah sellega, kui nii vähe makstakse sealses tehases, siis ei tasu sinna tööle munsterdada. Aga sinul tuleb vähem jooma hakata, sest iga joomata pudel toob aknavahetuse kuude kaugusele.
Ei saavat nii teha, sest siis töö muutvat isiksuse robotiks.
Nojah, mis mul oli toona selle peale vastata...

Novot siis, nädalalõpune paus oli mul siis siuke väegade töine.
Hea veel, et sai konte nädala alul heinamaa peal liigutet, aga kolmepäevane töötamp, mis reedel pihta hakkas ja pühapäeval lõpu sai, oli miskipärast kontimöödagi, kuid hakkas seljale.
Reede hommikul söötsin hiired-rotid ärr, siis panin kodu lukku ning kimasin kolmekümne versta kaugusele puid lõhkuma. Poolteist tundi läks väntamise peale tänu pidevale vastutuulele.
Kui ükskord kohale jõudse, siis esimene asi oli koduõlle manustamine.
Raisk, vot see oli häää!
Siis lõualaksutamise ajal vahetasin riided ning panin ka tööle hääled sisse. Tõstsin kolmemeetriseid küttepuutoorikuid masinale ette. Mul oli suht hea töökoht, et tööee tühjaks ei saa. Vahepeal rüüpasin kütust omale sisse. Perepojad mõlemad tegutsesid halumasina man. Õhtuks olime kolmandiku sellest hunnikust ühele poole saanud. Hehh, ega see kangitõmbamine ka nii lihtne olnu, vanem perepoeg näitas peopesal villi.
Ma siis soovitasin irvitamisi vaseliini, mispeale mind persse saadeti...
Järgmisel päeval olime varahommikust saadik eelmisepäevast tööd jätkamas, kui ei-tea-kust-kuradi-kohast ilmus välja tuhlikorjajate ordu, pidime puidutöö pooleli jätma. Selleaastane tuhlivõtt läks käbedamalt. Seejärel istusime lõpetiselauas ja nautisime päikest ja parti ja rummi ja viskit ja veini ja koduõlut...
Tahtsime kiirelt puulõhkumisega ühele saada, sest pühapäeval oli keegi masinat tahtnud. Hilisõhtuni läks igatahes välja. Aga näed, kuskil alla kolmandiku jagu pluss jämedamad pakud jäi pühapäevaks. Siis padavai leili manu ja magama.
Pühapäeval said siis viimased notid ärr hekseldatud.
Nii et polnud vigagi.
Tagasi kottu kimades aitas enamuses tuul takka – ja sõiduaega kulus alla tunni, täpsemalt – 53 minutit.
Oleks saand kiiremini, kuid ühes kohas pidin tempo maha võtma mäest alla sõites, kuna lahtine kruus pole mitte hea kiirusele ja umbes versta kaugusel taaskord, kus üks jalutaja oma peni oheliku otsa sai võtta.
Kotusesse jõudes panin sanna kütte...
Esmaspäeval põdesin raskekujulist tööpohmakat, mis alles kolmapäevaks järgi andis.
Täna suutsin midagigi ette võtta.