Tõdemus

Vaatasin väheke tänast poliitilist maastikku ja avastasin, et ainuke inime, keda mina toetaksin oma häälega kohalikel valimistel, on Aarne.
Ausõna, ilma tögamiseta! 
 Paraku-paraku pole mul Revalisse sissemollimisel asja, et nii materiaalselt kui ka moraalselt asjaosalist toetada.
Küll aga kaudselt sain kohaliku pererahva abiga ülemöödunud nädalavahetusel vähendada kandideerivate partide hulka kolme võrra. Minu kinnipüütud part oli õppinud kõnepidaja – pea alati, kui mina oma nina sinna lauta pistsin, oli tema lennanud püünele ja hakanud loengut pidama.
Tuhlivõtu lõpetise tseremoonial kanti ahjupardid vaagnaga lauale...

Küsida võib alati...

... iseasi, kas vastuseid laekub.
Vaatasin oma blooga statsist, et eksitakse siia märksõnadega "blogijate kokkutulek".
Nõnda, et küsingi, kas sel aastal on kuskil taoline ettevõtmine plaanis?

10224

Täna algas uus aasta.
Maausuliste kalendri perra.
See tähendab, et päevad lähvad nüüd pikemaks ja laiemaks.
Seda aga seni, kui jaanipäev nad kokku suruma hakkab.
Hääd uut aastat teile kõigile!

Mina, kui jubedalt ebausklik skeletile asetet närvi- ja lihaspunder, mis kaetud keemilisest puhastusest kokkutõmmanud nahaga, pean ärr ootama, kunas tiiger oma viletsemise lõpetab.
Just viletsemise, sest minusugusel ahvil ei lähe/lännu just tiigriaastal hästi.
Tegu mu vastasaastaga...
Kui nüüd takkajärgi teisi aastaid kaeda, ega needki mu vastu armulised olnd.
Isegi minu isiklik aasta on sisuliselt pekki lännu.
Nõnda, illusioone ei tasu tekitada.
Möörfi säädus paneb kõik paika.

Isegi on hea, et pea kõik mu unistused, mis ma koolipõlves olen unistand, on pea 99-protsendiliselt täitunud.
See teeb mu meele heaks.
Iseasi aga, kui palju ma ise olen nende unelmate teostuses osalenud.
Pigem on teised käsi määrinud.
Mõned isegi on teostamise ajal oma elu kaotanud.
Siidivend nagu ma olen.

Ainus positiivne asi, mis tiigriaastast minuga kaasa tuleb, on liitumine kribajate kommuuniga.
Seal olen üritanud oma vaimu tööle panna, ehkki vahepeal oli käegalöömise periood, kui ma panin tähele, et kommuuni asutajad ei jõua osa võtta.
Andekate inimloomade mõttekäike etteantud teemal lugeda on nauding - nappide sõnadega saab palju öelda.
Minul seda oskust pole.
Amatöör siuke...

Nüüd keksis pähhe kinni veel üks kordaminek sel aastal, mis kaudselt minu tagasihoidliku isikuga seotud - BlogKok Rahumäel, Alfredi Pubis...


Siinkohal Raisakull lõpetab
sest elu on õpetand
Pikk jutt...
...ei ole sitt jutt -
on kui härjaila.

Kõlab nigu "Inetu pardipoeg"

Ennevanasti, kui käisin teisi blogisid lugemas, siis kummalisel kombel olid mõned blogid liiga filosoofilised, et neisse süüvida. Niivõrd kuiv tekst oli neis sees. Minu arust.
Andku blogardid mulle andeks, et ma neid sõnu kasutan.
Aga nii ta oli.
Nüüd aga, olles otseselt kokku puutund, juttu vestnud, sada asja arutet ja imestades, kui loll ma võisin olla, siis minu siirad vabandused takkatraavi.
Ma ei oska seda seletada.
Ilmselt on viga minus eneses.
Mõtlesin jupp aega enne, kui selgusele jõudse.

Kunagi ammu, varases lapsepõlves, ilmselt ma miskit rääkisin, järsku jäin tummaks. Teadagi, antibiootikumid, mis kuivatasid mu kõrvadest vajalikku vedelikku, mille järel ma enam nii heasti ei kuulnud, tegid oma töö.
Sellest jäi ka kõne mõneks ajaks kängu. Kuidagiviisi sain jälle järje peale, aga...
Kui täishäälikud mu kõnes olid omal kohal, siis seda ei saanud öelda kaashäälikute kohta. Hullem olukord oli sulghäälikutega. Katsuge siis aru saada, mida ma öelda tahtsin, kui häälikud olivad segi mis segi.
Õnneks tuli selline Tarvanpää-periood, kus ma krihvli ja tahvliga kribama õppisin ning logopeedi vahet käisin.
Kirjaoskusega tuli kõnekorrektsus küllalt kiiresti.
Edasi tuli Pööbelmanni instituut Tarbatu linnas, kus peedilogo man vahest harva sai käidud.
Olgu mainitet, et mu kuulmine on aastakümneid peaaegu samal tasemel püsinud.
Sosinat kui sellist kuulen, aga sosinal öeldud sõnum ei jõua mulle üldse pärale. Olen imestanud mõnda oma klassikaaslast, kelle kuulmine oli minu omast oluliselt kehvem, kuid sosinal öeldud sõnumi tabas ta ärr küll, kusjuures ilma kuuldeaparaadita.
Linnulauludest kuulen mina kaugusest ainult käo kukkumist. Sedagi alles siis, kui keegi mu tähelepanu sinnapoole viib...

Seda enam ma hindan isiklikke kontakte, et saan kuulata teiste hääleintonatsioone, kõnevarjundeid, ilmekust...
Viimati BlogKokil olles jätsin meelde nii mõnegi blogija häälemaneeri, asetasin selle tema enda blogisse, lugesin, ja hämmastus oli suur.
Uskuge või mitte, see blogi, mida enne igavaks pidasin, hakkas elama.
Oma säravas kuues.

BlogKoki lõpetuseks elik päeva nael...

Õdaq tagasi sõites polnud Tõusu tõusul plönnipenidest haisugi.
Selle tabasin ma oma haistmisaparaadiga ärr.
On ikke ohmud – laubasel päeval tööl, samas kui enamik puhkab.
See vist ongi põhjus, miks mupolased tigeduse välja valavad higi ja verega oma leiba väljateeniva töörahva pääl.
Tõusu langusel meenus, et enne Statoili seisab maja nimega Kaamos.
Oi kulla Kaamos, kas tõesti sinu tare?
Ainult, et muruplatsi küll ma ei märgand. Mõisast röökimata...
Küll aga oli kolm aastat tagasi seal üks kasiino.

Ületasin ristmiku ja hakkasin laisalt kulgema. Senikaua kuni üks kena naisrattur pani must ette. No kuidas siis todasi tohib asja jätta? Panin kolmanda käigu sisse ja tuhisesin talle järele. Enne Järvevana teele jõudmist olin tal kannul, kui silberauto manu tast ette kimasin. Nüüd pold mul muud kui kihutada Ümerale... ptüi, Ülemistele ikke.
Perroonil seisis juba paarkend inimest, kui mina kohale suvatsesin ilmuda.
Edasine oli kökimöki – ootasin särtsuruuna.

Aegviidus ma kaua ei molutand. Panin ajama. Aga kui jõudse jänedale, siis mõtsin, et pean hoogu kinni ja keeran musta täku talli manu. Mõtlesin sealt veidi kerget kehakinnitust saada. Sinder oli reserveeritud. Raisk...

Edasi sõites olin nagu Nipernaadi. Mõnus heinamaa lehk, haljendavad põllud, sinitaevas...
Täiuslikumat lõppu ei oleks osanud sellelt päevalt oodatagi.
Peas hakkas kummitama üks viis.
Kui siit pilve piirilt alla vaatan
üle õitsva Eestimaa...

Muljeid BlogKokist... koos fotojahiga.

Mnjaa...
Nagu kõik teavad, toimus eila Rahumäel Alfredi pubis üleuniversiumi tähtsusega maakeelne üritus BlogKok.
Kuna netti on juba lekkinud neist kaja-vastukajadest (neist loe kaamose, yksikhundi, Bianka ... blogist), siis võtaks ette minu seiklused ...
Algaks siis sellest, et hommikul oli veel valida, kuhupoole pöörduda, kui rongi peale jõuda. Kaalumisel oli kahe variandi vahel: 20 kilti väntamist ja särtsuruunale või 10 kilti uhamist ning kapsaussile.
Valisin tervislikuma viisi.
Hommik oli kuradimast ilus, mida polnud aega nautida.
Kui ma Nelijärve manu jõudse, siis see kuradi kapsauss ootas õrritades seal, et minu nina ees uksed kinni lüüa ja ärr pageda.
Selle eest aga särtsuruun ootas mu ilusti ära. Lõi uksed kinni alles siis, kui kaks jutukat mammikest kolmandat ära saatsivad. Nii ilus oli vaadata aknast välja, kui armsalt naeratades nad lehvitasivad pooleldi maa sisse vajunud suure betoonploki otsas. Pisar kargas lausa silmanurka.
Ülemistel lükkasin oma tranduleti perroonile ja ootasin inimmassi haihtumist, mida ei tulnud kaua oodata.
Kihutasin Ülemistes ringi ning tegin aega parajaks. Mingi maasikafestivall olla. Olid küll maasikad, aga mitte need, mida ma oleksin tahtnud ntx põsele, kaelale, kõhule, khmm... (Kuule, edasi loe „Maajast“).
Seejärel hüppasin truu ratsu selga ning uhasin mööda Järvevana teed Järvele. Supluseks ei lännu.
Kooserdasin sealgi veidi aega ringi, siis otsustasin Rahumäele sõita. Tõusu tõusul aga magasid-nägid plönnikoerakesed oma rohelises bussis õndsat und, mitte ei tea, kas peremehe kondist?
Ma igaks juhuks võtsin hoo maha, et saan jalaga äiata, kui nad marutõbistena minu suunas peaksivad hakkama jooksma. Ega tea ka, mis loomad mõtlevad ja kuidas nad käituvad.
Võtsin suuna vana, auväärt kitsarööpmelise raudtee sillale. Sealt alla tuhisedes ei märganud mina, millal tuleb hoogu maha võtta ja kimasin ühest kilukarbitorust läbi ja enne pidama ei jäänud kui Nõmmel. Oehh, jama messugune. Kolm aastat tagasi elasin sealkandis ja siuke ränk eksimus.
Aga et fotojahiteema oli U, siis otsisin fotoka kotipõhjast ülesse ja siin on minu pildid antud teemale...

U-ga lõppev lause sillal.

Herra Mänd on dzentelmen põlvitades tundmatu näitsiku ees: "Palun, tule...",
mis peale aga hüpati rõõmust õhku ja kiljuti "UI..." ning maanduti pea ees vööni liiva sisse...

Teised uutajad...

Vaikselt tagasi vändates sõitsin taas kord õigest teeotsast mööda. Kaesin küll, et miskit on valesti, aga eksimine pidi inimlik olema. Ümmerpöörd ja sammu, Marss!
Parkisin oma reaktiivmootoriga tranduleti heade lõhnadega kohta.

Äratundmiserõem valitses mind, kui pubi uksest sisse astusin. Tellisin kehakinnitust ja tassi kohvi ning toetasin oma tagumiku sama laua taha, kus aastaid tagasi istusin. Seal lauas oli väegade stabiilne pubiWiFi levi.
Luurasin veidi kõõrdis silmadega veits pubilisi.
Kogusin julgust, sest julge hundi rind on haavleid täis, nagu klassikud ütlesivad kunagi.

Veidi hiljem ma nagu ei märgandki, millal ma teiste blogijate manu sattusi.
Ausalt öelda, ma natuke ilmselt kohmetund olin, sest ega ma esimesel kohtumisel eriti palju sõnu võhivõõraste inimestega suheldes ei loobi. Nii jätan endast vähemalt väegade targa mulje. Kuidas see mul korda läits, ep tia mette. Mul siuke tunne oli sees, et ma olen pooli inimesi kuskil näinud, aga kus? vaat seda ei tea. Ehkki ma tean, et ma pole varem nendega kokku juhtunud.
Ju siis andsid asjaosaliste blogid niipaljukest inffi.
Kui ÕöHulkur oma vahmiiliga kohale jõudis, siis läks paljudel näod vähe pikaks, kui ma eesti teist ametlikku riigikeelt kasutama hakkasin, kiiresti kogus end Kukupai. :D
Ausalt, ma nautisin seda.

Kunagi ammu, kui Tarbatu Pööbelmanni instituudis studeerisin, tuli ette siuke juhtum, kus me ÖöHulkuriga bussiga linna sõitsime ja mina pruukisin viipekeelt ning tema kõnekeelt. Üks papi küsis kõneleja käest: mis kell on?
Mina vaatasin oma käeuuri aega ning ütlesin papile. Papi nägu venis üsnagi pikaks ja jahmunult eemaldus meist. Temale ilmselt ei jõudnud kohale, et viipekeelt pruukiv inime ei pruugi olla kurt.

Selleks korraks ehk aitab?

BlogKok2010 ehk vast viimane võimalus reklaamida...

Naasiis, viimane võimalus reklaamida homme algavat BlogKokki elik blogardite kokkutulekut.
Kes tulla tahab, see tuleb!
Näituseks mina.
Pikad ööd ja palavad päevad läbi ettevalmistasin mina ennast vargsi BlogKokiks nagu steroide täispumbatud iluvõimleja kulturismi MM-x.
Veel eile polnud mul õrna aimugi.
Täna langetasin raske kaaluka otsuse.
Kuna Revali Linnaviletsus küsib räiget pappi piletikontsu eest, siis mina otsustasin, et tulen oma tranduletiga.
Kuidas seenelekäigu laul kõlaski ...mina lähen Volgagaa... kui mul seda Volgat käepärast oleks.
No tuleb siis käepäraste vahenditega hakkama saada.
No ma panin ajud vähe tööle. Silmad vilasid nagu algajal varganirul...
Lauda seina tagant sõnnikuhunnikust leidsin läbiroostetand Harley raami, millele kinnitasin muruniiduki mootori. Siis oli vaja, mis jõu maanteele surub, leidse võrri rattad. Vanast ajast oli jäänud paar oina-jäära sarve, vasikanahk tagumendi alla. Et pääkolu külmast siniseks ei tõmbuks, otsustasin austada LE-d, kunagi leitud saksa potid pudenesid sõrmede vahel ärr, siis otsustasin briti taldrikuid kasutada.
AHOI, BlogKoki algatuskomitee!
Alfredi pubis olles, kui kuulete mütsatust, kontide klobinat ja taldriku plärinat, siis teadke, et see olen mina!
Sellisel juhtumisel soovitan esmaabi valmis hoida just külma õlle näol.
Marlisidet pole vaja, sest mul pole tahtmist üllatuskülalisena Ramses IIIt etendada.

BlogKok kõlab kui Bangkok... (Juhul, kui Revalist asja ei saa!)

No nõnna siis!
Jääb siis Reval oma Nõmme kõrtsudega peale, enne kui ma siin Tarbatu kõrtse plaanisin üles hakata lugema.
Ei noh!
Ikka valikuvõimalus peab olema.
Ei pea ju edasi-tagasi tolgendama nende söömakohtade vahel.
Sellegipoolest mainin ehk ärr, et Tarbatus om ühel teatud kohal kolme ruutversta peale hulgem kõrtse koos.
Ja pealegi, kui paar nädalat hiljem on siuke suur üritus tulemas nagu seda om Tarbatu Hansapäevad, siis tõepoolest, taolisel juhul jäägu asi Tarbatu-suunal katki.
Kui just üritust hansakatele ei lükata...
Edasine (kaldkirjas) jutt on teoreetiline linateos.
Ise ma oleksin näinud ülima hää meelega, kui „Bangkoki BlogKok“ oleks alguse saanud üle maailma tuntud Tarbatu õlletehase A Le Coq'i väravast. Teeksime väheke meeleavaldust, protestides kalja, õlle ja siidri hinnatõusu vastu ja nõuame mõdu tootmisse toomist. Nii satuks meite väike rohkearvuline (b)logardite seltskond üleilmsesse meediasse. Just nii, nagu Ninataga oma unistustes ette kujutas. Ma usun, et ka filmiblogardid ühineksid meitega.
Pärast seda, kui hääled kähedaks karjutud ja ellujäänud korjavad rängemalt haavata saanud blogijate riismed märulipolitsei valvsa silme all kokku, lonkame kõik nagu üks verevendade-õdede pere Tähtvere pealt alla linna – ainult mäest alla minek, kus hüva kätt tegutseb punases telliskivimajas kõrts nimega „Krooks“, kust saab kindlasti esmaabi märjukese näol.
Kui suled kohendatud, saame edasi kulgeda linna parimasse kohta – raekoja platsile, kus saab olukorda hinnates platseeruda „Suudlevates Tudengites“ ja kõrval asuvas „Maksuametis“, mis millegipärast kannab nüüd nime „Sõprade juures“.
Või siis Püssirohukeldri suunal, teele jääb selline tore kohake roheluses Pirogovi plats, kus tudengid riigivõimu kartmata kergeid jooke manustavad. Kui kellelgi on minevikust jäänud tallele tudengipilet, igaks juhuseks võiks seda kaasas tarida.
Reaktori suunas minnes satume mafioosode lemmikkohta „Ristiisa“, rajale jäävad mingi videostereoloungebar, india restoran... 
Kes aga kardab kantpäid, need võivad kapselduda „Vildesse“. Paar aastat tagasi kandis koht nime „Wilde“. Sinna teise korra pääle mahutaks tegelikult suurema seltskonna ärr küll. 
Expresidendi tänava kaudu minnes jõuame sellisesse kohta nagu hiina resturaan „TsinkPlekkPang“. Peris hää tasuta trummipulkade saamise koht...
Tegelikult vanalinna alllinn on söögikohti täis.
Oma paaripäevaste retkedega lihtsalt ei ole jõudnud neid kõiki külastada.
Linke ei hakanud seekord lisama, ehk tarbatulased ise seletavad täpsemalt, kus on soodsam, milline wifiareaal kuskil om.
Jne...

Alternatiivkohad blogijate kokkutulekule. (Versusena juba välja pakutud Lauluvällak)

Andke mulle andeks, kui ma siin miskit ära rikun.
Blogijate kokkutulek saab olema peetud ilmselt siiski KOLMANDAMAL (mitte neljandamal, nagu eksikombel sai ärr märgitud. Tänud Kukupaile, kes juhtis hajameelse-minu tähelepanu lausa karjuvale ebakõlale) juulikuu päeval selsinatisel käimasoleval aastal, kus blogijad teiste poolt ära tuntakse ja mõned ka mättasse lüüakse.
Tolleks otstarbeks pakun välja ülimaid kohti Revali linnaosa Nõmme piirkonnas, kus pea ühesama vektorijoone elik raudruunatee ääres on pubisid nii nagu naksub.
Avitan priitahtlikult üht murelikku blogijat asukoha valikul.
Alustame siis ringreisi – toon välja ka plussid ja miinused antud koha suhtes, niipalju kui ma õieti mäletan, sest pole tükimat aega saanud enam külastatud neidsamu kohti.
Rahumäel on teada tuntud kõrts nimega Alfredi pubi.
Plussid:
Raudruuna peatus pea ukse all. Särsturuunad liiguvad mõlemis suunas üsna tihedalt.
Kaks korrust + plankaiaga piiratud ala.
WiFi.
Kalmistu lähedal, et poleks vaja kaugemale laipu tassida (vihje Ninataga'le).
Miinus:
Kui keegi on laua kinni pannud peiedeks, siis head nahka tollest ei tule...
Nõmme keskuses – Buldogi pubi.
Plussid:
Särtsuruunapeatus mõne minuti kaugusel ca 400m, sama sagedus mis eelmise pubi man.
Keldrikorrusel – mõnus jahe istumine palaval päeval.
WiFi.
Omnibussipeatus üle tee + parkimine, kui automobiilidega kohale tullakse.
Miinus: kui rahvast rohkem kohale ilmutab, siis ei mahu kõik ära.
Edasi on Hiiu õlletuba.
Plussid: kaks korrust + plankaiaga piiratud õueala.
WiFi.
Omnibusipeatus ukse all.
Natike jala käimist ja särtsuruunapeatus.
Ületeenaabriks Hiiu Pubi. (Saab korraldada ületeevõistulaulmist a la "Mis te teete, mis te teete Õlletoa rahvas?" "Õlut joome, õlut joome Hiiu Pubi rahvas...")

Kindlapeale on neid pubisid-kõrtse rohkesti sealkandis, aga rohkem oma üheksakuisel sealviibimisperioodil ei jõudnud ma kahjuks külastada...

Taustaks: