Lõpuks ometi...

Dali saabus ootamatult nagu alati.
Värisevi käsi pühkis ta oma hallilt palgelt raskeid lumeräitsakaid.
Maalitarbeid tal paraku kaasas polnud.
Eesti toll oli need ärr konfiskeerinud.

Surume käppa?

Kord näitas käekujuline pilv suunda, kus võiks toimuda käesurumise külameistrivõistlused.

Alljärgneval pildil juhatasin möödujaid kangialusesse, kus toimus illegaalne iiveldama ajav ... (see asi ei kanna trükimusta).

Ja võitjaks osutus harvaesinev looduskaitsealune kämmaline. Hmm, või oli see käpaline?
Lisan 17. okt. juurde: Metallist käoking? Raudne orhidee?


Kui ma ammusel ajal windoozat pruukisin, küsisin ka rahvalt arvamust sellesinatise blogi, mida te parajasti külastate, kohta.
Vox populi ekraanipauguna:


Käega lööjad...

Kidra restauratsioon võhiku käes. Osa 3.

Niisiis, pärast linnaskäiku tuli mulle meelde, et pidin pva liimi ostma, mis jäi üldse ostmata. Ei hakanud tagasi kimamagi.
Pähe torkas mõte, et loktaidi liimiželee (ärge te juustesse seda vajutage) kärab kah klotsi ja kidrakaela kokkuliimimiseks.
Mis meelel, see ka tehtud sai.
Eile käisid mul külalised, kes kaubandusega väegade kursis. Küsisin, kas neile on silma hakanud keelepingutid. Et mul läheks paar tükki vaja. Selgus, et täitsa olemas. Ainult, et teise kidra küljes. Täna hommikul toodi see kitarr minu kätte koos selgitusega, et kunagi taheti 6keelelisest tosinakeelelist pilli teha, siis oli tuunitud ka vastavalt.
Sealt sain siis keelepingutid.
Korraldasin asja ära ikka tasa ja targu.
Tuhnisin veidi sahtlites, kuna minu mälu järgi pidi kolm karpi 7keelelise kidra keeli olema. Alumise sahtli tagumises sopist siis leidsingi. Sai omal ajal plaanitud kandle jaoks muretsetud aga loomingulisusest tuli nats puudu, et see idee jäi poolikuks.
Keerasin alates jämedamast keelest alates kuus keelt kidra külge.
Heliseb küll.
Üks aga on nüüd.välja settind – kitarri kael on vähese nurga all viltu nagu ekspääministril, kes kunagi Lihulas möllas.
Tulem on siinsamas.

Elektrilist osa ei hakanud ma tagasi panema, kuna saundheidi olukord pole veel selge.

Sakslased nälgivad... vist.

Saksamaal on vist suur nälg...
Miks ma seda räägin?
Vaadake, munakollane lisas bloggerile statsi lugemise/näitamise nupu man.
Vähemalt minul on see olemas, noh selle perra siis julgen seda väita.
Viimasel ajal on fotojahi konksuteema nii populaarseks muutunud. Samas Saksamaa on ka külastatavuse esiritta jõudmas. Kusjuures mõlemad on tõusnud sünkroonselt.
Et siis vaatavad nälja leevendamiseks makarone...

Kumavad...

Varahommikune päike haaras puul pihast, hüüdis Imelikule - lase nüüd ruttu üks polka, ma lähe Tali prutaga tanssima...

Ja üks sügisõhtune meeleolupilt:

Plogipuu on kokku kuivand...

Jälle pean selle plogipuu asjus sõna võtma.
Kuna ma lülitasin enda ploogad kontrollimise alt välja, viskasin logo oma ploogast välja, nondest käikudest hoolimata ilmub käesolev blogi ikka ja taas plogipuus.
Üritasin kustutada oma konto plogipuust...
Plogipuu keskkonnas pole virtuaalset suitsiidi võimalik teha.
Nõnna ma ei saa anda võimalust võib-olla minust paremate ploogade ilmumiseks rahva silme ette.
Ilmselgelt on tegu vigase skriptiga.
Loogiline oleks, et kui saad luua konto, siis peab ka olema konto kustutusnupp.
On seda raske treida?
Või on palju nõutud?

Ma olen juhtunud ploogaderägastikus sattuma paarile kommentaarile, kus kommijad kurdavad, et tahavad plogipuust lahti saada. See paistab olevat aga võimatu tegevus.
Niiviisi riputakse nagu kuivanud lehed läbi talve raagus puul.

Ma saan aru, et reklaamiturunduse eesmärgil on see kasulik.
Mida suurem arv letti lüüakse, seda tõenäolisem on suurt pappi teenida.
Teistpidi on see reklaamitellijate petmine, kuna suurem osa ploogadest on niikuinii nõnnanimetet sombid. Nad justkui on kellegi hingekirjas, aga nad ei funksi.
Gogoli teos „Surnd hinged“ tuleb meelde.

Minu arvamuse perra on plogipuu uued omanikud vasta pükse saand.
Nad lootsivad tõesti, et kõik 5830 blogi on aktiivsed.
Hea, kui kümnendik seda on...
Seegi kaheldav väärtus.
Ma pakun, et aktiivsete ploogade nummer jääb siiski 200-250 plooga vahele.

Kui minu arvamust tahetasse tiada, siis mulle on vastumeelt kõik vilkuvad reklaamid.
Need ressursinõudlikud pildid väsitavad nii raali kui prauserimootorit, et kerides hakkab leht hakkides sujuva asemel liikuma.
Samuti väsitab silmi ja teeb inimlooma tusaseks.
Sestap ma kasutan reklaamiplokkijat edukalt.
Minu hea tuju on ikka tähtsam, kui mõne kildkonna rahaahnus.
Ahjaa, üks asi veel – üldiselt võttes olen ma vältinud neid firmasid, kes reklaamivad end nondesamuste liikuv-vilkuvate reklaamide läbi.
BOIKOTT, mis muud...


Pärast väikest mõtiskelu arvan, et ploogade lugejaid pole ka mõttekas püüda.
Paljudel on käigus rss lugejad, mille kaudu saadakse operatiivsemalt ploogakribamisi lugeda.
Või siis istub plooga mugavalt juba prauseri lemmikutes.
Nii, et kui arvestada lugejate hulka koos blogarditega, saame maksimum tonnijagu inimesi päevas kokku. Enamasti aga paistab, et aktiivsed blogardid, keda on 250, külastavad üksteise lehti juba oma ploogas olevate linkide abil.
Seda on aga reklaamida soovijale äärmiselt vähe, võrreldes ajalehtede klikiarvude hulgale.
Ühesõnaga - plogipuu omanikfirma on plindris.
Ja mul suht pohh...

Rongid enam ei huika...

Kogu eelneval nädalavahetusel läks karmiks andmiseks.
Installisin uut võrgustikku, mis vajab veel mootorit ja mahutajat, lüüsidest röökimata.
Tellisin töömehed kohale, ise olin mitmel puhul segavaks faktoriks.
Stoilise rahuga ajasin ma töömeestel maksa üle kopsude.
Tollest hoolimata sain vastuse küsimusele: Kas minust on veel asja palgatöölisena?
Ilmselt mitte, kui just ei soovita heategevust mängida.
Minu jaoks on ešelon lännu.
Töötuna on must rohkem kasu.

Eilne saak oli üks mutt, kelle ma maha tampisin; ülesküntud uudismaa/hoov, mille pean lähimatel päevadel ärr siluma...