Mis tehtud, see tehtud

Kaks kihti silikaati ja enam ei peaks vihmavesi sisse kulgema.

Üks „laud” sai pooleks (kuivõrd see pooleks on – pigem ca veerandiks ja kolmveerandiks) lõigatud, seeperra tuli ka kaane külge kruvida, et kataks laiuti/pikuti silikaadi ärr. Aga jah, lühikeseks jäi – ma võtsin mõõdud vana ja vettinud kaane pealt, misse sent-paar ikka loeb. Materjali väljatulek luges rohkem.

...võib-olla oleks pidanud kolmanda rea ka laduma...

Elumajal sai vana auklik kasukas, mis ilmselt oli vanem kui mina, maha kistud.

Kaks päeva läks selle nahka. 

Seejärel ehitasime vennapoistega tollistest pooleks saetud laudadest karkassi ja ajasime loodi. 

...ürbid kisti maha
jäi alasti maja...

Tuuletõke läheb peale ning seejärel peale distantsliistude panekut uus vooder, mis praegu on eeldatavalt värvimisel.  

Hakkab juba ilmet võtma

Hehh, uute rehvide peale ei raatsind pappi raisata, vanad käravad veel, küll aga uued, autoventiiliga sisekummid said ärr muretsetud, lisaks piduriklotside-trossidele. Trossid jäivad muidugimõista järgmist korda ootama. Tagumise ratta velg viskab nõnda hullusti, et käib haarakülgedelt matti võtmas. Ei anna kodaraid ka pingutada – niigi paaris kohas on nippel tekitand velje keskele prao. Kaks võimalust on, kas uus velg koos kodaratega, kusjuures tuleb need olemasolevad kodarad lõiketangidega katki hammustada, või asendan selle teise, kolmehammakaga tagumise rattaga. Esialgu viimast ma silmas peangi, kui tahan kohe sõiduks valmis sääda. Täna tegin ühe proovitiiru ärr hoolimata tagumise ratta vingerdamisest.
Põhimõtteliselt on asi sõidukorras. Uued piduriklotsid toimivad üsna korralikult.
Sadula pean veidi viisakamaks kohendama.
Pilti kah mu uusvanast kondiaurumasinast:

Helkurid-pasun-spidokas külge ja ongi asi ants.

Seni on remondikulu nullis

Praegune seis kondiaurumasina taastamisel:
Raam ja kahvel üle värvitud kolmekordse kihi hammeraidiga – nagu krokodillinahkne oleks, kuna vanu värvilätakaid jäi raamile alles. Ei viitsinud eriti terasharjaga nühkida, pole ka liivapritsi.
Tagumise kahvli üks alumine haar, kus ilmselt kummide tekitet auk ilutseb (tagumine ratas viskas veidi), tuleks millegagi kinni lappida. Üks võimalus on lasta sinna sisse törts makrohvleksi (kuumakindlat?) ja mägiaivari-teibiga kinni keerata. Teine võimalus – lasta kinni keevitada.
Avastasin veel, et raami sadulatoru on mõlke täis.
Kuna ma üsna pikka kasvu olen, siis on mul sadulatoru kui selline võetud iidamast-aadamast kokukalt. Tugevdab ehk ka mõlkis raamitoru. Sadul on kokku traageldatud kahest, võib-olla isegi kolmest-neljast erinevast ajajärgust pärit sadulatest.
Võtsin vanalt naistekalt ja portisin ümber kogu pedaalinduse alates kuulidest-võllist lõpetades väntade-pedaalidega. Viimatinimetatud olid omakorda veel vanemalt rattalt pärit. Saab ehk mingidki rihmad külge montida või lähevad pedaalid vahetusse, sest kummid muutuvad eriti libedaks märjal aastaajal.
Küljes on veel käigukas kirjaga „XB3“. Iksbeekolm tähendab Harkovi Jalgrattatehast.
Ketist, mis ühe öö naftas ligunes, ma ei röögigi.
Sarvi on kahte sorti – laiem alumiiniumist ning vähe kitsam terasest. Pidurihoovad aga istuvad paraku paremini esimesele mainitule.
Pidurisüsteem vajab ainult uusi trosse, kõik muu on olemas. Käigukatrossi peaks samuti kuskilt vaatama.
Kiire pilk piduriklotsidele ütles, et käravad nood veel küll.

Jääbki üle nentida, et uusi sisekummiga rehve läheb vaja.
Nagu ka võib-olla velgi kodarate-niplite ja rummukummiga. Viimane peaks idee kohaselt nagu kodaraniplite pead ära katma, et need kummi sööma ei hakkaks.

Eelmise loo jätkuks

Nagu ma eelmises loos mainisin, pole ma kahepäine phütsantsikull.

See sai taaskord kinnituse, kui ma täna aidaukse avasin ja jõllitama jäin.
Sa kuradikurat, just nädala alul sai vanu aknalenge taaskasutatud ja mul polnd see üldsegi meeles.

 No milleks siis mulle vaja on seda ühtainumast peakolu?
Ainult unustamiseks ehk...
Kui ma nüüd rohkem ringi kaesin, siis tuli veel asju välja, mille võis selle taaskasutamise nimetaja alla kinnistada.

 No muidugi – akna putukavõrgud, mis olid ootamas lammutuskorda, said nurgadiivani seljatugede lammutusest üle jäänud detailidest jalad alla. Noh ses mõttes, et õhk alt ligi pääseb.
Nurgadiivanist sai aga uus disainielement – nurgatumba.
Oeh jah.

Leidsin paar hammeraidipurki, millel ühel vedelat ollust peaks olema terve purgitäis, teisel aga on poole jagu järgi. Mõlemad on survegaasist tühjad. Pole muud, kui mingisuguse naaskliga kallale minna. Toast haarasin tühja metallist pulbrikohvipurgi, mille põhjas on aja jooksul kivistand kohvipulbrit. Ei hakka mina seda puhastamagi, lihtsalt mõtlesin, et kohvilõhnaline must värv peaks ikkagi äge värk olema. 

Ahjaa, peab ka olema asi, mida gaasivaba aerosoolpakendis värvidega värvida. Tuli meelde, et mul on teises aidaotsas vanad jalgrattad. Haarasin ühe suvalise näppude otsa ja vedasin tolle garaaži.

Seal hea lammutada, lisaks on kruustangid asja eest. Aga kuna põrand pole valatud, siis kartsin vähe seda momenti, et kui kuullaagrikuulid minema lipsavad, siis otsi tuletikuga noid taga. Ja otsustasin lammutuse hoopis aidas teostada. Garaažis tegutsesin terasharjadega.
Ega kiita pole miskit.
Raam on üsna roostes, paaris kohas on auk ligi sigind.

Ma riskin siiski.
Ega ma müügiks seda ratast ette valmista.

Nagu mitme näoga...

Mmm.

Milline äikesevihma-järgne puhas osoonikas lehk.

Päike julges ka lõpuks piiluda pilveserva tagant.

Üks vikerkaar teise järel ajab taevakõminaid eemale.

Nagu kollid lambakarja.

Aga mul pole aega idüllitseda.

Nõud tahavad pesemist.

Iseäranis rasvased.

Toas on veidi tüütu seda toimingut teostada – pärast veel kuivata mahaloksunud vett põrandalt ja valamukapilt.

Rasvaste potsikutega ei taha ma üldse köögis mässata.

Seepärast pesen mina oma pannid-potid-taldrikud-kausid-kruusid väljas.

Kuna taaskasutus on ikka veel röögatumat tüüpi moeteema, siis mõtlesin välja kuivatusresti, mis sai neil päevil valmis tehtud ja igapäevasesse kasutusse võetud.

Niisiis, aidas kolades leidsin kunagise lillealuse jalad – lihvitud rõikadest-lippidest kokku klopsitet paari naelaga (kaks laia saepuruplaati paari kruviga hoidsid seda kremplit püsti). Nüüd on saepuruplated ammuilma kuskil taeva all omad otsad andnud. Kolades veel aidas, vaatasin kunagise gaasipliidi (misse sai ostetud hallil nõukogude perioodil, kui asjad alles hakkasivad dehvitsiitsemaks muutuma, kuid millega pold miskit teha, kuna toona balloonigaasi tarbijatena ei saanud maagaasile mõeldud düüse kasutada. No see mainitet pliit oli valmistet Tseasesku-aegses Rumeenias) kõhtu. Novot, sealt sain siis hea resti. Ega siin pikalt mõtlemist olnud, kui nelja katusekruviga sai see rest jalgade külge kruvitet. Asi hakkas ilmet võtma. Läksin lauavirna manu ja sealt tõin kaks ebamäärast rõikat et saaks ka vänderdavad jalad kindlamaks. Mõõdulindiga mõõtsin pikkused ja käsisaega saagisin parajateks teised. Puidukruvidega (4tk.) kruvisin need põõnad jalgade külge kinni.

Ei läinud kõigeks selleks rohkem kui veerand tundi.

Nüüd vaatan, et liig kena sai.

Värv ka külge saaks, on see ese lausa oober.

Jäin mõtlema, et sellel pagana jalgadega restil saab olema mitu otstarvet.

Mõnedki neist võin kirja panna.

Peale kuivatusresti söömalaud, kuuma ahjupoti jahtumisalune, sinna alla annab grilli asetada ja saab kaks korrust korraga vorste/kanu/tuhleid soojendada ning sokkide kuivatamisest ei röögigi...

Saab ka pruukida lillealusena.

Vähemalt ta ei paista massiivsena, vaid õhulisena silma.

Ei tasu kaugele ette mõelda, lähedale ammugi...

Mõtlesin, et täna saan varakult õhtale ja seeläbi keskenduda Kirjutajate Kommuunis teiste taieste lugemisega ning kommenteerin.
Aga nät...
Üks töö sai tehtud, kui mölafon kargas karjuma.
Jutud mölisetud ja mul hakkas kiire.
Homseid toimetusi ei tasu järgmisse nädalasse sokutada.
Liiatigi vana kuu tegemised tuleb ikka vanal kuul ärr lõpetada
Vetsupott oli vaja kohale asetada.

Kuna vetsupott on suht madal, siis tegin kõrgenduse silikaatkividest, mis sai korralikult kaetud põrandplaadijäänustega.
Selleperast oli jama ka tolles, et äravoolutorud pidin kah juurde timmima.
Siis tuli otsida tüübelnaelu, millega asjandus paigas seisaks.
Mingisugused leidsin...

Nüüd pole muud kui lõunasse minek.
Pakin juba asju kokku.
Homme ennelõunaks pean end kohale munsterdama.

...Andestust, olen orbiidil,
kuu suhtes veidi seniidis...

Ratastooli renoo*

Vanaks kipun jääma.
Käik pole enam see, mis vanasti.
Seetõttu valmistun varakult vanaduspõlveks.
Muretuks vanaduspõlveks.
Hankisin nimelt omale ratastooli.

Maie või Malle Parrik leelotas omal aal aint viiendast rattast.
Kehva vend on. Või siiski õde?
Mul kaks korda rohkem rattaid all...
Seega on minu vankril kümme ratast all.

Küla päält saadud ratastooli kavatsesin ma kõiksepealt ärr puhastada ja pärast renoveerida.
Enne tööde algust võtsin fotoka välja ja tegin klõpsu ärr.

Siis koukisin tööriistad lagedale ja lammutamine võis alata.
Kui tool oli enam-vähem lahti harutet, hakkasin mööblriiet otsima.
Millega saaks asendada punase istmikualuse ja seljataguse.
Mida pole, seda pole.
Tühi töö ja vaimu näksimine.
Egas miskit, tuli tool kokku tagasi panna.
Tulemus sai umbes taoline, mis ülaloleval pildil.
Ainuke asi, mis muutund oli - tool sai puhtamaks...

*Pealkirjas on mõeldud siiski renoveerimist, mitte konnasööjate iseliikurimarki.

Kidra restauratsioon võhiku käes. Osa 3.

Niisiis, pärast linnaskäiku tuli mulle meelde, et pidin pva liimi ostma, mis jäi üldse ostmata. Ei hakanud tagasi kimamagi.
Pähe torkas mõte, et loktaidi liimiželee (ärge te juustesse seda vajutage) kärab kah klotsi ja kidrakaela kokkuliimimiseks.
Mis meelel, see ka tehtud sai.
Eile käisid mul külalised, kes kaubandusega väegade kursis. Küsisin, kas neile on silma hakanud keelepingutid. Et mul läheks paar tükki vaja. Selgus, et täitsa olemas. Ainult, et teise kidra küljes. Täna hommikul toodi see kitarr minu kätte koos selgitusega, et kunagi taheti 6keelelisest tosinakeelelist pilli teha, siis oli tuunitud ka vastavalt.
Sealt sain siis keelepingutid.
Korraldasin asja ära ikka tasa ja targu.
Tuhnisin veidi sahtlites, kuna minu mälu järgi pidi kolm karpi 7keelelise kidra keeli olema. Alumise sahtli tagumises sopist siis leidsingi. Sai omal ajal plaanitud kandle jaoks muretsetud aga loomingulisusest tuli nats puudu, et see idee jäi poolikuks.
Keerasin alates jämedamast keelest alates kuus keelt kidra külge.
Heliseb küll.
Üks aga on nüüd.välja settind – kitarri kael on vähese nurga all viltu nagu ekspääministril, kes kunagi Lihulas möllas.
Tulem on siinsamas.

Elektrilist osa ei hakanud ma tagasi panema, kuna saundheidi olukord pole veel selge.

Kidra restauratsioon võhiku käes. Osa 2.

Allolevalt pildilt on näha, mismoodi kitarr lahti sai harutatud.

Herilasepesa viskasin lammutuse käigus minema, et seda te paraku ei näe.
Nüüd tuleks harjaga pill üle käia.
Nagu ma tuvastasin, pole kitarri kael mitte ühes tükist välja tahutud/voolitud, vaid on liimpuitu kasutatud.
Mistõttu aastate ja pööninguniiskuse tõttu on liimist lahti tulnud tähtsaim jupp, mis hoiab kidrakaela kõlakasti küljes.

Edasiseks ootan asjatundjate kommentaarie kuidas liita äratulnud auguga klots kaela külge tagasi? Mis liimi kasutada?
Ja kas tuleb ka kruve kasutada, et asi saaks ikka korralikult kinnitatud?