Süda tunneb juba kevade haisu, muutudes nii sentimentaalseks ja jäädes ülejäänud kerega suheldes vastasrinda.
Ühtpidi võttes on see igati tasemel ettevõtmine, teistpidi väsitab hullupööra mu vaimu, mis iga aasta raskuse lisandumisega üha enam jäsemed taeva poole tõstab.
Hing räbaldub suure kärinaga.
Kevadväsimus, raisk, algab enne, kui ametlik kevad välja kuulutatakse.
Mõtted lähvad nagu ikka vastassugupoole suunas teele.
Aga paraku-paraku nad mitte kunagi pole naasnud – ju siis seal on hea olla.
Ma arvan, et nad siiski pärale ei jõua.
Vastasel juhul juba oleks uudishimulikke pilke vastu saadetud.
Lootus pidi viimasena surema.
Nii klassikud on öelnud.
Samas on teada, et seesinatine lootus on lollide lohutus.
Ma mõlgutasin oma ajumülgast, ja leidsin, et tõesti, ma olen loll mis loll.
Ei saa seda karmilt väljaöeldud tõdemust kuidagi pahaks panna.
Kui ma tark olnuks, ei kirjutaks neid ridu, vaid sügaksin kuldse saunaharjaga oma swarowski teemanditolmust selga rohkest rahast uppuvas basseinis.
Poohu' pole?
Viimatisel ajal olen täheldand, et olen isiklikus elus jõudmas erakliku eluviisi man.
Sõbrad kaovad eest – neil oma pered-mured-rõõmud, mida jagada isekeskis.
Mõned kihutavad teiselepoole gloobust, jätmata oma asukohast mingitki märki, mõned langevad kus kurat.
Viimasel aastal on teispoolsusesse minejaid rohkem, kui eales varem.
Sugulasedki muutuvad üha võõramaks.
Ei taha neidki tüüdata oma muredega.
Võõrastest ma parem ei röögi – need on tundmatud suurused kõik.
Mul on homme igemetohtrile aeg kinni pandud.
Kõlab kui viimsepäeva kuulutus.
