Tuhat ja tuline

Kilo pidi tuhandet tähendama mõõtkavas, tonn aga kõnepruugis...

Antud kribatükk kannabki arvepidamise järgi tuhat.

Ehk siis tonnaaž on saavutatud.

Ja kui uskuda ka kalendrivärki, on see saavutatav kümne aastaga - minul see nii kippus olema.

Põhjust suureks pidupanemiseks on nüüd antud.

Otsisin juba eelnevalt pikemat aega, kuidas saaks parima peo.

Kavatsesin heinamaale tuhat inimest ära mahutada, kuid heitlik ilm keeras sellegi võimaluse pekki.

Ei mingit nukrutsemist – nüüd on vähemalt mul viinapitsi teeklaasi õllekannu jagu kangemat kämblas ning ruumi taaruda nii vasakule kui paremale, ilma et kedagi häiriksin...

Et poleks liig vaikne, siis musitseerib läbi kuvari ja võimendi juhtmete kaudu...

Jõllitage ise, mida tuhandega teha annab.

Raisakull on kogu oma eksistentsiperioodi, mida nimetatakse härdalt eluks, ärr raisanud.

Kogu aeg valesid radu käies ning jõudes tupikutesse, ei ole Raisakull tagasi pööranud, vaid astunud lihtsalt paar sammu kõrvale, seejärel natuke ekslemist ja nii on leitud üks teine rada, mis on kellegi poolt sisse tambitud. Ei ole võõras rada Raisakulli jaoks mitte kunagi head toonud – ikka ollakse tigedad ja pahurad. Ta saab aru küll, et hõivas võõra raja, mis järgmisse suletud otsa viib, aga viimatsel ajal on inimloomade arv mühinal kasunud, et astud veidi olemasolevalt rajalt maha ja oledki järsku kellegi kolmanda sissetallatud ojakesevõitu teejupil.

Seepärast otsustas Raisakull nüüd oma abaluud tiivad laiali sirutada ning kogu seda ilmaelu kõrgemalt elik linnulennult vaadelda.

Järgmist peatükki aga siia ei tule.

Tänan, et olite minuga.
Üsna paslik on lõpetada oma tegevus plööganduses alloleva endakirjutet luuletusega:

Minek

tulin ning nägin
vaikselt ja käratult
nüüd ma lähen
enam pole mul äratust

lähen vaikselt
ei kedagi ma sega
küsin vaid päikeselt
minekuks luba

sõbrad hüvasti
ma jätan nüüd
ei tule tagasi
ma päeval ega ööl

lähen vaikselt...

Hüvasti!

999

Kui ma nüüd sellesse vängesse soolikalehka pole ärr koolenud, siis arvata on, et ma hingitsen veel. Kuigi pean ärr märkima, et vahepealsed nädalad tundusid üsna hallutsinaarsed – hakka või ise laamendavaks poltergeistiks. Isegi närilised on vist suurest hirmust saba katvad karvad ja muud sussid taeva poole püsti visanud – pole neist keegi lõksu avatud lõugade vahele roomanud.

Ühel ööl nägin unes, et jätsin kõigiga hüvasti ning läksin ära.

Liiva-Juku tuli mulle järgi, vikat oli üle õla teisel.

Aru ma ei saanud, mida ta niita tahtis?

Ädalat? Lund? Liiva?

Tõmbas köiest oma vikati käima, näitas – mida.

Midagi nii õudset, et soovisin oma loomulikku uudishimu tagasi pöörata.

Ja kui me ühel hetkel kahekesi tähistaeva all adusime, et jalge all pole mitte planeet Maa, vaid tema pisut karusem naaber, siis oli meisterniitja olematusse olemisse haihtunud.

Käis ühel hetkel lihtsalt kõva plaksatus ning tolles kaduvikus polnud isegi enam tossugi näha, kuigi meile lähim täheketas andis üsna jahedavõitu valguse.

Sel momendil oli mu mälu otsas.

Midagi adumata liikusin sihitult liivadüünide vahel – tuhmistuvas valguses helkis miski kuskil nii kutsuvalt ja soojaandvalt, et seadsin sammud sinnapoole.

Tükk aega andis kõmpida, enne kui taipasin, et nüüd tuleks kummardada.

Meenus kusagilt nähtud linateosest, kuidas küürakad allikast õlut rüüpasid ja rakendasin sama poosi.

Algul arglikult ligihiilinud aplaus tõi mu tagasi olevikku, kus prožektorite ere valgus mu silmad valutama pani.

Maharahunenud pööbel võttis seejärel ritta – viimast korda tuli esmaettekandele lavastus nimega „Elav järjekord koolnu manu”.

Mis imeloom siis "surnud järjekord" on?

Soolikatohtri amet pole meelakkumine

Ma poleks elu sees osand isegi ette mõelda, et minust selline hästi peene nimetusega persoon saab.

Noh, teate ju küll neid omal ajal steriilvalgete kitlite, nüüd vist heleroheliste hõlstide kandjaid.

Tohtri nimetusega neid tituleeritakse.

Vaat, ma pole nüüd mingi tavaline tohter, vaid kraad-paar kangem.

Kirurgia poole kisub kogu see nali.

Aga kogu see krempel hakkab ajudele liiga tegema.

Ei tasu valesti aru saada – ma ei kavatse oma hädist kolpa lahti monteerida.

Sõrgkang ja haamer kinnastatud kätte ning tuli patsiendi sisikonnale ligipääsemiseks pealiskihti kangutada. 

Kühvliga sai ülearune rasvakiht prügikotti toimetatud, aga see kuradima soolikas ei tahtnud ennast kuidagi kergelt kätte anda. 

Ega asjata mõned sugulased ei ütle minu kohta – loll küll, aga vähemalt järjekindel. 

Soolikad sai vahelduva eduga välispidiselt nähtavamaks kraabitud (selleks oli mul teisi abivahendeid tarvitamisele võetud, nagu kõblas, kobestaja...), ja teadagi – targem annab ju alati järele. 

Kuna mul transpordiga kitsas käes, tuleb nüüd nädalavahetuseni patsiendi kõht lahti hoida. 

Et targemad kaeksid üle ning oskaksid midagigi soovitada.

Hais on küll rõve, aga sellega harjub ärr pikapeale. 

Saitungite äraspidine "klistiir"

Iideekaart on muutunud nõnda ihaldatud teemaks, et seda müra lastakse küllastumatult söögi alla ja peale.

Sihuke mulje jääb virvendama, et kui koljuaukudekaudselt enam ei anna niinimetet infot manustada, siis pressitakse ülejäänu teave päraku kaudu sisse ning lüüakse ajutiselt mingi prunt kannikate vahele kinni. 

Kõik selleks, et järgmisel hommikul vana, veidi teisiti sõnastatud teksti, lisada.

Ma jäin mõtlema, et on hää miljonilise suurusega niinimetet külmade eestlastena eksisteerida.

Mõelda vaid - mis saaks, kui aidiikaardijama (elik teisisõnu rehkendades: tagumentide arvu perra saanuks sadatuhat koljut tänapäevastada nende päevadega „puuetega tserdihvikaadid”) 20 korda suuremale rahvakillule vastu peakolu lajatada?

Mis taolisel juhtumil toimuma hakkaks? 

Ähhh...

Terves siinses ilmas pole ühtki inimeselooma, kes ei ole, käsi südamel. valmis vanduma, et ta pole mitte kunagi kedagi ahistanud ning olnud ahistatava rollis.

Mingil ajahetkel, kas lasteaias või koolipõlves, pannakse omavanuste seas esimesed hierarhiad paika – ühiskond on teatavasti püramiidi kujuline.

Varajase puberteedi eas on ahistamise järgmine aste tagatud – õelus ja vendlus käivad käsikäes. 

Kiusu on tavaliselt rohkem kui marga eest. 

Ja nõnda edasi.

Kui ma nüüd hakkan tõestama elik teisisõnu armastust avaldama suvalisele kenale neidisele, et mu pilk tema esteetiliselt ilusa keha peal puhkab, järgneb sajaprotsendiliselt minu isiku häbiposti panek. Või õigemini rootsi kardinate taha peituvas  mingisuguses "miituus" äramärkimise.

Koos mingisuguse sjölhviga, kuna nüüdsetes mölahvönis on kaks kaamerat, ei mina oska arvata, millisega ning millas kuvapauk minu lõustast tehakse või tehtud on.

Nagu oleksin sildistatud alfaisane.

Iseenesest oleks selline tiitel mulle au teinud.

Mõelda vaid, et mind on teise, edukate kasti tõstetud, kus ma võiksin ühest sängist teise kolida ilma kohustusteta üleval pidada soetatavat järglaskonda.

Kuid ma tean, et pole see üldse seda väärt.

Kõik vastassoo esindajad on mulle „ei” ütelnud, kui ma olen kosimise lainel olnud.

Ega ma oska oma taju veenuse pilvede alla puurida, kas mängitakse rasket saaki.

Või hoopis ollakse negatiivsed minu skeletti katva ürbi suhtes.

Tundub siiski, et too viimane variant on üldiselt valdav olnud.

Eitavaid vastuseid on mul elu jooksul, muide, hulgi saadud...
Kui ma vaid saaksin, siis müün need kõik "ei" vastused soodushinnaga ärr.
Aga, see pole võimalik. 

Ehkki ka minul on õigus, kuid mitte kohustus, olla õnnelik, anda oma, nagu tänapäeval moodsus ette kribab, geene edasi.

Äkki ahistatakse mind?  

Tuhande-eelne viis

Kuskilt jäi mu silme ette ajakirjanduslik oopus, et töölkäimine pidi olema tervistkahjustav tegevus. Mis, muide, oli mulle ja teistele ahvidele ja primaatidele ammusest ajast teada.

Ega ma sellest tahtnud möliseda.

Vabaerakonna asjapulga poolt ristitud Sitasoolika vallas polnud mul anda ühelegi eputavale lollile oma häält. Järelikult pole ruuporit tarvis.

Sellest ka ei tahtnud ma mögiseda.

Väär(t)lugemise järgi kõlab pealkiri nagu tuhandekeelne muusikaline teos, aga ei tule siit mingit võhiklikku lööklaulujuppi. 

Käesolev kribatükk kannab statistika, mis teaduperra kipub tõde valeks pöörama, andmeil numbrit VM. Misse ei tähenda Väike-Maarja kolhoosi nagu vanal õndsal Gavronski ajal, ega ka (soome) naist mehe peal ratsutamas, vaid hoopis viis on puudu tuhandest elik 995.

Vaat, viis mula veel vaja krihveldada ja siis ootan kõiki jooma tähistama. 

Noh, Lätist võite siiski enne läbi astuda, tuua sealt mulle preemiaks kohvritega õlut-viina-veini-viskit-konjakit jms. kangemat kraami ning võtke ühtlasi söögiollus ka kaasa. 

Ööbimine - lageda taeva all.

Revolutsiooniline soodumus

Eila õhtul, kui hakkasin pärast tööpäeva raskeid, porist ja veest läbiligunenud saapaid jalust koukima, keksis miskipärast mu kolbasüldikäärudesse kinni siuke uitelung:

Varbavabastajate revolutsioonikomitee on volitet teatama järgmist:

Kümme varvast on moodustanud varbavabastajate revolutsioonikomitee, kes ei taha ega saa enam olla niiskes juustuhaisuses keskkonnas, kus on oht seenhaigustesse nakatuda.

EI "AL BUNDY" JALAHAISUSÜNDROOMILE!

Sellega seoses nõuame maksimumina iga päev uusi töösaapaid!
Miinimumpogrammis peame igapäevase sokkide vahetamist iga tunni takka elementaarseks.

Kui neid nõudeid ei täideta, võtame tarvitusele äärmuslikud abinõud, mis võivad ülejäänud organismi püsivalt osalise töövõimetuseni viia. 

Alla kirjutand:
Vasakpoolne jalg 'pookstaav'
Parempoolne jalg 'pookstaav'

Ei kirjutanud alla:
Keskmine jalg