Ehh...
Inimlooma aju on imelik asjandus.
Mitte just väga ammu aega tagasi uskus too, et ümmargust kettataolist maailma peetakse hiigelsuurte elajate najal.
Maailma lõpp asus kuskil serva lähedal.
Nüüd on tähistaevas nagu peopesal, universumi lõppu ei paistagi.
Fantaasial pole piire...
Millegipärast pea kõik tulevikule suunatud mõtted on hoiatava, kataklüsmilise alatooniga.
Ruumilisest maailma lõpust sai ajapikku ajaline mõõde.
Pööre missugune, kas pole?
Huvitav, kuskohast selline pöörang alguse sai?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar