Kogu eilase õhtapooliku vasardas mu peakolus üks vana lauluviis, mida viimati kuulasin ligi 20 aastat tagasi vinüülplaadilt.
Ei tea, miks see lugu eile pähe torkas ja kogu õhtuse aja seal kolbas leierdas.
Siiski oli kasu ka Fridays Deali lauleldusest nimega "Jeti".
Mu ajukeemia hakkas reageerima ning enesele üllatuseks panin sõnu ritta nagu nalja.
Aprillikuu lõpp saabus järsku
aga mind ei olnud kodus...
Liiklesin linnas nagu jänku
läbi vingugaaside rodu.
Pea valutas õlle-viina segust
ei mäleta enam noid marke
mis kõrist alla sai kugist
ei tajund enam stop-märki
sest kiirus oli juba suur
Wolber
kas tead mis on minu nimi?
Wolber
kuhu läks küll valge lumi?
Wolber
küll saab ometi mu peavalu
põõsatohtri manu ravitud.
Kui kontvõõras osutub sõbraks
siis ravimiputli ümber
joomegi ennast triibuliseks sebraks
endiselt jõuramas täiest kõrist:
Wolber
ütle mis on sinu nimi (hõkk)?
Wolber
ma sulle teen kungfuud (šaa-hõkk)
Wolber
kuhu kuradit panin oma hambad? (fakk)
muru peal on nad laiali. (raisk)
Putlid jube pehmed
kuradi külm on siin
põõsas soojendavad lehmad
vastu turtsuva siili
kuhu kuradi päralt
mu süütevedelik kadunud
küsisin seda oma ämmalt
ei osand ta vastata.
Wolber
sinu pärast see kõik
Wolber
kadunud on sõbra hõkk
Wolber
kae sa kuradi wolbermani kütt (ööäääkk...)
seal on kellegi dobermanni hütt (azzaraa...)
(soolo)
Wolber
mediteerin silmad pahupidi peas
Wolber
ma wäga tähtis pers... perzoon
Wolber
jalutan kahe mendi zeaz
zulgub ukz mu limuziinil
Wolber...
zzzzzzzzzzzzzzzzzz...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar