6.12.09

Unenägeluse aastatepikkuses lummuses...


Ammu aega tagasi nägin unes järgmist stseeni.
Mis tundus nii ehedana, et tänapäevani olen selle lummuses.
Ainult, ma ei tea, miks?

Karge külm. Kirikulühtrid. (Mu taju tõlgendas seda, kui matustena.) Kuused ehitud. Järelikult jõuluaeg. Siis kuulen kerkosaksa sõnamulinat, mis lainetena mööda kerkot voogasid. Oreliviled hakkasivad huugama. Kõik jäi järsku vakka. Kõikide pilgud suunatud minule. Pööran pead, et vaadata ümmerringi ja näen, et assamait, päevakangelane siiski ma ise. Mitte kirstus, vaid looritet naise kõrval. Ütlen AHSOO... JAJAHH. Naine mu kõrval kordas positiivset JAHHi. (Tema pehme, õrna hääletooni järgi pidi ta lausa jumalanna olema.) Lubatakse suudelda. Hakkan loori ülespoole tõstma...

Sel hetkel kuulen läbi une: ÄRATUS.
Kurat võtaks.
Kui see „äratus“ vaid viibinuks paari minuti võrra, oleks vast ma näinud oma (tulevase?) kaasa nägugi.
Siiamaani otsin Temakest, kelle ma unes ära kosisin.

2 kommentaari:

ÖöHulkur ütles ...

Yits asi jääb hämarass - mes puhul piäss issandat ja issandinnat mingi pobisev papp paari panema?
Täieline arusaamatumus.

A.I.V.O. ütles ...

:D
Tegelikult on see unenägelus oma paarkend aastat vana. Tol ajal polnud ma teise koolivenna poolt tehtud kirjavea tõttu issanda seisuseski.