Head inimloomad!

Vanad inimesed on väitnud, et sellist lumerikast talve sai viimati nähtud 42 aastat tagasi.
Mis mind eriti kurvaks teeb, on see, et meie inimloomad ei oska rõõmu tunda.
Juba kostub siit-sealt vingumist ja virisemist teemal – aitab juba külmast talvest ja lumesajust.
Põhiosas on need linnainimesed ja need, kes elavad linnatüüpi korrusmajades...
Muidugi, ma saan aru, et küttearved muudkui kerkivad ja kerkivad.
Ise te ostsite sinna omale pesa.
Nüüd kannatage ja köhige oma papp välja.
Mäletate, kui kiitlesite veel, et hea koht on ja teater-kino-meelelahutusklubid käe-jala ulatuses, kaubanduskeskus kah ligi. Arstiabi on kohe naabermajast kättesaadav, tuletõrje kahe-minutilise sireenihuilgamise, politsei aga viie minutilise jalutuskäigu kaugusel...
Ma tahaks teile öelda järgmist: kobige õite lõunasse ja jäägegi sinna elama!
Ärge ajage oma torisemisega teiste meeleolu alla.
Nii kui väiksed ärahellitet titekesed, kui ei meeldi, siis vingutakse asja eest ja tagant.
Emmekesed ja issikesed kiidavad takka ning aitavad seda väikest virinat võimendada.
Nõnna see koor kasvab ja kasvab...
Kui võrrelda inimloomi metsaloomadega, huvitav, kellel veel raskem praegusel juhul on?
Õigus, metsloomadel.
Kes aga ei virise kunagi.