Katkend pooleliolevast teosest...

Et siin blogosfääris on mitmed tutvustanud omi üllitisi, siis otsustasin ka mina kuradil sarvist kinni haarata ja proovisin eluloolist kriba paberile panna.
Järgnev on katkend mu pooleliolevast triloogiast.

...Täissuitsetet kõrtsus, kus laed madalad ja kõik tammepuust tehtud on, hüüdsin oma sõbrale, kes toimetas parasjagu heliaparatuuri kallal: „Kuule, ma kobin siis mõneks ajaks välja.“
„No siin tubakasuitsu sees on raske midagi välja mõelda. Mine ees. Ma tulen kohe järgi. Panen enne siia mõne plaadi mängima.“

...Enne ukse sulgumist selja taga kuulsin, kuidas Jimmy Page oma soolokidrast meelitas meloodia, mis minus alati judinaid tekitas, nagu oleksid sipelgad, õigemini juba elevandid, mööda selgroogu üles roninud või trampinud, ja millele sekundeeris üsna pea John Bonham oma trummidega...

Pühkisin lume pingiotsalt maha ning istusin.
Kohe käis ükse kääksatus.
Heitsin pilgu korraks hääle suunas. Ants loivas laisalt nagu ikka ja istus mu vastu teisele pooole lauda.
„Led Zeppelin.“
„Tean. Ja lugu ise on „Since I've Been Loving You.““
Ants üllatus.
Ma ei andnud talle aega koguda, jätkasin: „See mu meelest läbi aegade parim lugu, mis kidrast välja meelitatud...“
„Vaat seda ma ei teadnud, “ pomises Ants.
„ See kompott raputas mu päris segi ning pööras mu täielikult rokiusku. Peale seda lugu polnud maailm enam endine. Vähemalt minu jaoks mitte. Ja teine lugu, mis lõhkus seni mu kindluseks niinimetatud rahuliku muusika raja, oli „Staiway To Heaven“ ehk maakeeli Taevatrepp.“
„Kuule, ma arvasin, et tean sinust kõike, aga näädsa, ega tea küll. Ma pole kunagi sind Zeppi kuulamas näinud. Rääkimata sellest, et sa pidevalt punki kuulad.“
„Jehh. Punk on üks lahe asi küll, aga kummaline see, et mida vanemaks ma jään, seda anahistlikumaks muutun. Muidu on nii, et punk on mässuliste noorte pärusmaa. Samas jälle, vaadates tänapäeva noorsugu, kõik on õpihimulised. Seda tuleb takka kiita. Aga küsimus tekib sellest, kas nad peale tuupimise ka mõtlemisvõimelised on? Minu ajal oli õpetajatel, olgu muld neile armuline, ikka tegemist. Ja tänu neile siis ma mõtlen rohkem kui teised. Ja kuulan erinevaid muusikažanreid, mille juurde ma ei oleks iialgi jõudnud. Peale seda, kui ma enda jaoks avastasin Zepi, olen vahelduva eduga jõudnud punki, bluusi kuulata. See „Since“ on puhtal kujul kahvanägude blues. Ütle veel, et valged mehed pole mängumehed. Heheheee... Muide, üksjagu punki kuulasin ma varajases nooruses mingi väljamaa raadiojaama vahendusel. Aga seal oli kahinat rohkem kui muusikat, siis jäi see kuulamine poolikuks. Hiljem, kui meil hakkas tekkima see punkliikumine, kus oli tarvis punkarina näidata ainult sel moel, et ajasid kõrvapealsed nulli ja õlut kaanima, siis tekkis mul võõristus selle asja vastu. Erineda hallist massist, samas jälle olla halli massiga üks – siis ei, tänan väga.“
„Sul külm ka on?“
„Väheke ikka on.“
„Prrrrr... Ma lähen sooja tagasi.“
„Alles sa tulid välja ja sul juba külm?“ osatasin sõpra, „Ma istun veel mõne minuti, kogun mõtteid.“
„Kollektsionäär sihuke.“ Ants polnud suu peale kukkunud.
„Millegagi peab ju inimeseloom tegelema. Mnemofriik nagu ma olen.“
„Muidugi-muidugi...“ ja ukse kääksatuse saatel ta läinud oligi.
Istusin üksi kõrtsi ees. Viskasin pingile selili ja vaatasin taevasse, kus üksik täpp laisalt kulges tähtede rägastikus...

...Uks kääksatas veel kord.