Viipekeel igasse kooli?

Eelmistest postitustest saite teada, et ma veidikene viipekeelt tönkan.
Veidikene jah, kuna omal ajal õppides Tarbatu Pööbelmanni instituudis keelati selle kasutamine kooli juhtkonna poolt meil ärr, millest on mul eriti kahju.
Ma saan tookordsest juhtkonnast aru: vastasel juhul me ei pingutanuks end õppima kõnekeeles väljendama.

Mõni aeg tagasi viibis mul külas harvaesinev nähtus elik klassiveli. Temal oli kuulmine suht-koht isegi parem kui minul, ta võinuks lõdvalt tavakoolis hakkama saada. Temaga vesteldes kuidagiviisi põikasime ka õndsat kooliaega meenutama. Klassiveli oli ikkagi seda meelt, et tema ei kahetse seda aega taga, et see kool oli parim asi tema elus.
Siis koorus juteldes ka see asi välja, et ta istus nimelt sellepärast kõvema jooksukuulsuse kõrvale et neil oli diil – tema õpetab oma pinginaabrile eesti keelt ja õigekirja ja saab vastu täieliku viipekeelse sõnavara elik õpeta mulle viiplemist. See diil oli ilmselt üsna viljakas, sest mõlemad said enam-vähem, mida saavutada tahtsid.
Nüüdki, kus me sellest vestlesime, panin tähele, et klassivellel on kuulmislangus tajutav. Ta ise tunnistas, et ilma kuuldeaparaadita enam hakkama ei saaks.

Kuna Eesti õigusruumis kehtib kaks riigikeelt – eesti kõnekirjakeel ja eesti viipekeel, siis peaks ka neid keeli mõlemaid õpetama.
Seda enam, kui ma juhtun kokku kuulmislangusega inimestega, kes mürarikkas ja vibratsioonilises keskkonnas oma kuulmise kaotanud, ilma et nad seda märkaksid. M
a tajun muutust nagu iseenesest.
Kui varem sain rääkida vaikselt, siis nüüd sama inimesega juteldes pean oma häält tõstma ja aeglasemalt rääkima.
Hea, kui inimene ise taipab, et ta ei kuule.
On ka selliseid inimesi, kes ei tunnista ega teadvusta endale, et kuulmiskahjustus on jääv.
Vaat nendest viimastest on mul tõemeeli kahju.
Nende eneseuhkus ei luba tunnistada, et neil on tõsine puue, mis võib areneda kurtuseks.
Nemad on kaitsetumad, kuna nad häbenevad oma puuet ning püüavad igast sorti soolapuhujate mant abi leida.
Juhul, kui neil oleks algtõed viipekeeles olemas, on neil ju hiljem lihtsam hakkama saada. Samas peavad nad ka arvestama sellega, et nii nagu muutub kõnekeel, niisama kiiresti või veel kiiremini muutub viipekeel.

Näiteks omal ajal, oli balti spartakiaad kolme vabariigi peale, kus sai võrrelda kolme riigi noorte läbisaamisi. Hämmastaval kombel said kõik viipekeeles aru, kuigi oli ka erinevusi.

Mina arvan, et kehtivaid riigikeeli võiks õpetada igas koolis, ka Eesti venekeelsetes koolides.
Ei saa jätta tähelepanuta fakti, mis Pööbelmanni instituudi põhjal avastatud – et kõik meie kooli saadetud muukeelsetest perekondadest pärit lapsed on pea kõik maakeelseteks saanud ning mis tähtsam, nad on patriootilisemalt meelestatud kui meie poliitikud, kes rahva asju ajavad.
Niisiis, haridusminister võiks kaaluda esialgu vabatahtlikuse alusel viia igasse eesti kooli sisse õpetamaks eesti viipekeelt.

Mitmed nüüd küsivad, mis see Tarbatu Pööbelmanni instituut on, siis teadmiseks neile, et omal ajal kandis see kool tegelikult Hans Pöögelmanni nimelise Tartu I Eriinternaatkooli nime, mis nüüd on lihtsalt Tartu Hiie kool.