Halumasinast neljasajani

Lõhun ei tea enam mitmet päeva järge pakke halgudeks.
Kirvega.
Ma nii rikas veel pole, et osta halumasin.

Üks taat oli eidega puid lõhkunud laste kingitud puulõhkumisemasinaga.
Taat tõstnud paku peale, eidel oli vaid kangide vajutamise vaev.
Masin surises vaikselt nagu vokiratas.
Igaljuhul suur hulk puid oli lõhutud, kaputäis jäi veel lõhkuda.
Taat oli rõõmustanud, et eidega lausa lust sedaviisi talvekütet varuda.
Vara rõõmustas.
Taat oli pannud paku masinale, asunud järgmist pakku tõstma ja masinale asetama.
Peale eelmise paku lõhkiajamist oleks pidanud silinder algasendisse tagasi liikuma.
Aga kussa sellega.
Silinder oli väljasirutanud nagu pääleuinakulist võimlemist teostav kass.
Taat mõtles juba, et masin on kutu.
Hakkas teine etteheiteid tegema, oli nüüd vaja nii palju puid korraga ette võtta.
Taadi süda hakkas imelikke märke andma.
Istunud paku otsa, vaatas eide suunas ja röögatas: „Magad või???“
Eit oli võpatanud ja kiunatas vastu: „Mida sa, vanamees, lõugad? Ma pidin südamerabanduse saama!“

Sellega kannab käesolev kribatükk nummert 400.
Mnjah.
Egas muud, kui tuleb võtma hakata.
Kes viina, kes õltsi, kes konni...
Mina võtan oma varudest horts80.
Proosit!