Elul on üldse mõtet?

Kõiksepealt küsimus laiale ringile.

Misasiloom on g+?

Ning kohe ka teine otsa – kuidas seda pruukida nii, et mõningane privaatsus säiliks?

Palun puust ja punaselt ette näidata, sest ma ei mõika võõramaa keeli.

Viimatsel aal jään ikka ja jälle mõtlema teemal – kes kurat ma olen ja mida ma siit ilmast otsin?

Esimesele poolele on lihtsam vastata: ühiskonna umbrohi, parasiit või muiduleivasöödik, kes istub kuradi mugavas tugitoolis ja taob lolle mõtteid ridadeks.

Aga vat see küsimuse teine pool annab kõvasti peamurdmist.

Pole siiamaani aru saanud, mis on mu elu mõte?

Kas elul on üldse mõtet?

Miks ma selliseid mõtteid mõtlen?

See on tänu sellele viimatisele pisileitsakule, mille pärast ma toas vegeteerisin – väljas ei saanud miskit eriti teha, parmud olid kallal, ei lasknud päikesevanne võtta ka mitte.

Tahestahtmata tükkisivad need mõtted pähhe kinni.

Umbses toas eriti.

Tahan anda oma panuse inimkonna hääks.

Kuid mul napib noid oskusi ja vahendeid, mis on vajalikud selleks, et edukalt läbi lüüa.

See vahendite asi vast hakkab aina rohkem ja rohkem painama.

Teadagi – inflatsioon.

Kui ma vaatan noid edukaid ja jõukaid, on mul kuradimast hää meel, et nad suutsivad end haljale oksale vedida.

Kuid kuulates/vaadates nendesamuste väljaütlemisi, tahaks nende peakolul oimukohta koputada, sest nii lolli ila ma ei oodanud.

Isegi vähesemõistusega inimloom tundub nende kõrval lausa sajanditetaguse filosoofina.