Miks sa sedasi tegid?

„Miks sa sedasi tegid?“
Istudes pehmes lumes jõllitasin küsijale arusaamatu pilguga otsa.
„Miks või? Kas ei tohi?“, pomisesin mõtteis, „Aga miks see sulle korda peaks minema, ah?“
Langetasin silmad tema tungiva pilgu, mis ootas kord esitatud küsimusele vastust, all.
„Oota hetk,“ pomisesin taas endamisi mõttevajunult, „las ma korrastan oma mõtteid!“ ning vajusin ootamatult pikali.
Läbi pehme udu tajusin, kuidas mind tassiti maanteele tagasi ja seal üritati valgusvihkudesse mähkunud sõidukeid peatada, kuid ükski ei peatanud.
Kaotasin teadvuse.
Ühel hetkel tundsin, et siniste vilkurite taustal üritati mu silmi avada, taskulambi valgusvihu jaoks, kontrollimaks mu elusolemist.
Eemalt kostsid ärevad hääled.
Üritasin noist sotti saada, kuid mõtet ei jõudnud enam tabada.
Terav valu läbistas käsivart, mille järel röögatasin hääletult ning vajusin tumedasse vatisesse uttu.

Kaugel eespool kumas valgus. Sumpasin elu eest kohevas lumes sinnapoole. Ümberringi oli pimedus pikituna valgete täppidega. Aga siht oli selge - vastuliikuva valgusekuma suunas. Külm kargus hingas mu kuklasse, higisel seljal tundsin vappe-eelseid külmavärinaid. Jalge all oli nüüd kõvemat pinnast, kus sai joosta. Kurvi tagant möiratas käiguvahetuse järel võimas masin. Veel hetk ja ta pimestas oma tuledega mu silmi. Ajasin käed laiali ja jäin seisma. Tundsin sel hetkel valusööstu ja lendasin hoopi saades teadvusetult kraavi.

„Miks sa sedasi tegid?“