30.5.12

Vanadusse surnud vereimeja viimane soov

Kuulge, noormees, palun ärge ajage, mind, vanainimest, naerma.
See võib mu hauda viia.
Mina ja järsku Dracula?
Höhööhööö.
Nii head nalja ei ole minu kõrvad ammu kuulnud.

Tead....
Vaatleks neid tüütuid sääski ja mõtiskleks veidi kaasa.
Isased verd ei ime, aga paaritumises on nad mihklid, eks ole!
Kuid emased peavad elu edasikandmiseks teatud hulga verd saama.
Kõigil aga ei õnnestu seda õiget vahekorda tabada – enamus joovastub veremaitsest nii, et nad joovad silmini täis.
Nende nõrgad tiivad lihtsalt ei jõua oma laadungit turvalisse kohta toimetada.
Vähesed, väga vähesed taipavad evolutsioonikutsest kinni pidada.
Sealt umbes kümnendik suudab loodusstiihiad üle elada ja järglasi ilmale tuua.
Putukate maailm, mis parata.
Kuna ma olen, tagasihoidlikult öeldes, iseõppinud õpetlane, siis pole mulle kunagi kätte juhtunud teaduslikku materjali selle kohta, et soojaverelised ainuüksi teiste verest toitudes elu edasi kannavad. Selleks ollakse liiga keerulised organismid.
Tule, ma näitan sulle oma raamatukogu.
Nagu näed, on siin üks saal eraldatud maast laeni raamatute jaoks.
Muide, mainin sedagi, et see ruum siin on küll väikese aula mõõtu, kuid materjali läbitöötamine võtab ikka aega – mul läheb praegu viies sajand.

Segastel aegadel oli siinne maakond kaitseta.
Hoolimata kõrgetest mägedest ja järskudest kurudest.
Ümbruskonnas käis aga pidev verevalamine ning põletamine.
Tollasel maavanemal oli tollal kõvasti nuputamist, kuidas oma rahvast kaitsta võõraste eest.
Kuni ta külameestelt kuulis külmast siniseks tõmbunud laipadest mäekurude veerel vedelevat.
Kuidas need sinna said?
Pimeduses eksisid mõned rändurid ja mungad udus rajalt kõrvale, kukkusid kuristikku, kus varahommikune külm nad siniseks tõmbas, nagu keegi olnuks neilt elunestet käinud noolimas.
Hea idee tuli kasuks.
Vürst Tepeš, olgu ta põrm armuline, andis käsu kuulutada nii kodus ja võõrsil ebanormaalsetest nähtustest.
Usud või mitte, ei tulnud meie maakonda ihaldama keegi.
Ah vampiirid?
See on kummaliselt tekkinud müüt.
Tead seda vanasõna, et hirmul on suured silmad?
Need üksikud udus eksinud ellujäänud rändurid ei teadnud, et neil mäekurudel on sügavad, kuid väikese avausega koopad, kus pesitsevad siiani suured nahkhiirte kolooniad.
Edasi võid ise oma fantaasiast lähtuvalt pildi kokku panna.
Seega pole mõtet sul mind karta.
Et siis ettevaatuse mõttes hoiad eemale?
Ise tead...

Ehhee.
Ma võin su loo ka jutustada.
Mõnes pisiasjus võin küll eksida, kuid...
Hiljaaegu oli sul väga raske haigus võidetud – sa põdesid vähki.
Su kahvatu nahk reedab, et verevähki.
Su kohmakad liigutused näitavad, et olid selle raske haiguse saanud avariijärgselt, kui sulle manustati doonoriverd.
Näojooned ja käimise eripärad omakorda ütlevad mu kogenud pilgule, et sul teostati varases nooruses reesus-konflikti tõttu verevahetus.
Või ma eksin?
Ahhaa, ei eksigi.
Tähtsaim jäi vist välja?
Praegu sa põed immuunsuspuudulikku sündroomi, mille said kaasa viimatisel verevahetusel.
Ennist märkasin su kuuerevääril roosat linti.

Nüüd soovid mult küll võimatut.
Minu soovitus on lihtne – lase oma rahutu hing vabaks!
Lepi surmaga.

Nagu minagi leppisin kord...

24.5.12

Palun, annetage vaesele kerjusele veidi "klotsi"

... soovitavalt viiesajalistes ja diplomaatkohvris.
Võib ka ratastega sumadanis...

Raadiumist viimasel ajal ei tule muud, kui annetuste-teema ja juravisioon.
Viimase olen kõrvust lõdvalt täitsa mööda lasknud.
Aga jah, see annetuste-teema paistab olema väegade kuum, et veeretatakse nigu kuuma tuhlit pihust pihku.
Uudismoment teisel ammu jahtunud.
Võib-olla on tegu mädatuhliga, mida keedeti värske pähe.

Ma ei usu seda väidet teps mitte – riigilt miljoneid ruble saavad parteid on nii vaesed, et peavad kerjama, käsi pikalt ees, ettevõtjatelt ja muidu kodanikelt. 
Pigem on minu silmis tegu ärimeeste- ja poliitikutepoolse/vahelise altkäemaksuga.
Näis, kuis KAPO tuurid üles võtab – neil ju "suured ja võimsad" kogemused olemas selles vallas. 

12.5.12

Verine varvas abieluvoodil

Eelmise õhtu pidutsemine andis tunda.
Pea lõhkus valutada.
Isegi see hämar valgus, mis laualt peegeldus, tegi mu silmadele põrgutantsu.
Täielikus vaikuses oli kuulda mu südamelöökide rütm nagu raudteel, kus rong ühtlase kiirusega kihutab.
Miski keeras mu sees soolikaid ringi.
Ning maailm keerles.
Taas ja taas...
Öökisin põrandale.
Võttis võhmast viimast.
Sain lõpuks hinge tõmmata.
Lõpuks jõudis mulle kohale, et ega mu olukord ei ole kiita.
Istuda niiviisi tunde, võib-olla isegi pool päeva, kes kurat seda ajaarvamist nüüd mõõdab, umbses ruumis okseläga hapuka leha sees, ei ole just naljaasi.
Pärast järjekordset tühjenduskuuri avati mingisugune avaus, mida ei saanud ukseks ega aknaks nimetada.
Ootasin, et keegi ka sisse astub, aga ei keskit.
Kavatsesin püsti tõusta, kui avaus kinni prantsatas.
„Hei, sina seal! Tõmba nüüd oma koivad veidi ülespoole!“
Instinktiivselt vaatasin hääle suunas.
Allpool, põrandal toimetas asjalikult mingi elukas, keda ma nägin üldse esmakordselt.
Kolbamoodi pealagi koos silmaaukude ja ninaavadega sarnanes inimese omaga, alumine pool aga meduusiga.
Läbipaistvad haarmed kogusid kokku kogu mu okselademe ning sealsamas luristati too eritis ära.
Kui põrand puhtaks lakutud, haarati mu jalgadest kinni.
Võõra olendi poolt mu verre pumbatud tuimestus ennetas protestikisa.
Istusin kui halvatud oma tabureti-moodi pukil.
Mõistus oli millegipärast selgemast selgem, kuid sellest hoolimata ei tulnud mu suust piiksugi.
Silmad jälgisid huviga, mida võõrolend mu kehaga kavatseb teha.
Järsku jõudsin äratundmisele, et ma olin toidulauaks.
Kummalisel kombel jäeti mu varbad alles.
Minu imestunud pilgule ei suvatsetud vastata.
Taipasin, et mu kolp läheb samasuguse meduusisarnasele kilbiks.
Aga varbad?

Nüüd tean!
Kalmaar raibe, kirjapulka on raske haarmetega kinni hoida.
Katsun nii ilusti, kuidas jaksan, lõpusõna kirja panna.
Nii...
Neid veriseid varbaid on hea kasutada abieluvoodis - juustumaitselised seentega kaetud hõrgutised annavad potentsile väga palju juurde!

10.5.12

30-st piisab...


Kuna mul lõustakaustikus pole kontot ja seetõttu ma ei saa ka kommida (ei hakka ka selle väikse sita pärast konti looma), siis olen kahe käega selle poolt, mis antud kunstkitlis elik artiklis kirjas.
Mõtet edasi arendades...
Kuna 30km/h on paljudele autodele (ma ei röögi siin ainult pöörsedest-lambodest-hverraaridest, vaid ka hvordidest-toiootadest jpt.) üsna koormav, siis istutakse ümber ühistransasse, särtsuiseliikujatesse või hakatakse oma tervise eest hoolt kandma. 
Viimasel juhul siis jalgratastega tööle ja koju sõitma.
Kui vaid ilmataat nii armuline oleks.
Samas on teada, et pole olemas halba ilma, on vaid vilets varustus.

Viis rõngast, tuli, kala ja teevesi...


Edespidi võivad olümpiamängud ilma tuleta jääda.
Toda ängi, mis kreeklastele pääle surutakse, võib valusalt kätte maksta.
Seekord on Hellas lahke, aga järgmisel korral küsitakse olümpiatule süütamise eest kõri kinnitõmbavat hinda.

Tegelikult on olümpiamängud juba oma sära kaotanud ette ärr.
Kala nimega WADA ei jõua uute dopinguainete avastamiseks analüüse teha.
Kujutan siin ette laborit, kus õhkub kuseroojalehka, nigu Tarbatu bussijaamapeldikus Nõukogude-ajastul.

No ei kutsu telekat vahtima.
Seda enam, kui täna mingisugune satika firma võttis minuga ühendust.
Kui kuulsin viusitt tahab pakkumise teha, nii kohe katkestasin müügiagendi jutumölina.
Ütlesin lihtsalt – makske mulle peale 500€rubla kuus, et ma üldse teie programme kaen, siis alles hakkan asja kaaluma.
Mökmökmök kostus toru teisest otsast.
Viskasin seepeale toru hargile.
Sitad mehed sealpool traati...

5.5.12

Väsimus igas asendis


No ma ei tea, kas mind pureb mingi sisemine haigus, ajades oma seeneniidistiku-laadseid haarmeid, mida nimetatakse ekslikult vähiks, igale poole või on diagnoosiks lihtsalt kevadväsimus.
Ma pakun siiski seda va viimast.
Ausõna, ma ei viitsi tohtreid tülitama minna.
Endal ikkagi üsna õbluke tengelpung, millest ma pea iga kord poes olles veeretan niigi läikivaid veeringuid näppude vahel.
No ei tihka tohtritele maksta röövtasu.
Ja eks see vanus ka mängi rolli.

Ausalt üteldes on mu uni tõesti vägev – kui ainult saaks, siis magaks kohe kevade maha.
Aga ei saa ju seda sugugi teha.
Aiamaa on vaja läbi saputada, viimased puud lõhkuda, siis veel sada asja otsa.
Vähemalt tuhlid on maas.
Need sai nagu möödaminnes maha torgatud, tehes lihtlabaselt kirvetöös pausi.
Esmased refleksid olid siuksed, nagu lõhuksin labidaga mulda.
Siis läks aega, et aru saada - kurat, ega ma puid lõhu, vaid ikkagi vagu kaevan.
No ütle siis, on ikke raisal aru, eks ole?
Hea veel, et labidat nagu mootorsaagi käima ei tõmmanud.
Kütuse lisamisest ma ei räägigi. 

Päikese käes on küllalt suviselt palav tunne, aga lageda peal on tunda juba sügist.
Venelaste suure võidupüha auks lubasin enesele, et puud saavad lõhutud.
Siis tuleb riita panna.

Revali rahvas on ammuilma mind külla oodanud, siis loodetavasti, kui ilm vastu peab, olen ehk 26. mail sealmail.
Mul tuleb ju kahel katsikul läbi käia, võib-olla lisandub tolleks ajaks veel kolmaski.
Näis siis, kuis sujub.

Viimasel nädalal kummitab mu peakolus siuke lugu.

3.5.12

DurakL-i saajats


Nii mõnigi kord olen püüdnud rikas olla.
Näiteks oli mul kunagi 10tuhat krooni pangas hoiul, siis ümmardasin antud summa ümber miljoniks – mis sest, et sentides.
Aga ma miljonäri tunnet kogesin!
Nii et sealses klubis olen ära käinud.
Siis püüdsin edukas olla.
Tõmblesin linna vahet nõnda, et hing paelaga kaelas. 

Ei jõua mina inimkonna narrustel enam tantsida.
Austan ennast niipalju, et parajas tempos tegutsen nõnda, et leian enese jaoks aega.
Enam ma enesele aega ostma/müüma/laenama ei kipu.
Las teised rabelevad...

Muide, esimest korda elus nägin ma elusaid pasknääre. 
Tõmblevad siin tükimat aega ringi, et tolmab. 
Näis, kus aastasaja pärast tammik sirgub.