Olete muruniitmisel tähele pannud üht huvitavat anomaaliat?
Eriti kevadepoole suvel, kui võilill näitas oma viimseid kollakaid õisi.
Novaat, ma siis niitsin tookord.
Enne veel vaatsin, et niidukõrgus klapiks.
Kuid tulem sai selline, et niida uuesti.
Vat seda ei suuda ma miski muuga seletada, kui sellega, et võililled suhtlevad omavahel.
Kui esimesed õiekohad olid niidetud, siis mida edasi, seda rohkem need õienupud tõmbasivad oma kollased pead nii ütelda „õlgade vahele“.
Mis valemiga?
Vägisi kippus kunagi loetud „Trifiidide päev“ mu muidu tühja peakolu kummitama.
Üks asi veel seoses muruniitmisega.
Suve alguses on see muruniitmine suht tülikas, seda eriti multšimise ja väljaheite sümbioosiga niidukil – liig palju on seda va liimina kleepuvat kõrsi man, et ummistab masina üsna varakult,seda ka väga kuivade ilmadega.
Eila sai muruplats suht niiske ilmaga üle käidud, mitte kordagi ei olnud vajadust masinat peatada, et võtaks ja puhastaks korpuse seest puhtamaks.
Hehh...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
Kiire otsingu tulem: http://uudised.err.ee/index.php?06279087
Nõnnamuudu, et omgi määneki suhelung.
Trifiidide päeva olen ma isegi näinud, Soomest kunagi jooksis.
Margareetad on ilmselt samast sugukonnast - kah tirivad pea õlgade vahele, kui neist üle sõita (noh, nad muidu kah madalamad).
Ja jätkame takkakiitmist: nädal tagasi niitsin miskit 20 x 30 meetrist platsi, kuhu oli pikem hein peale "siginenud". Peale seda niitmist oli masin alt vaat et nagu survepesuriga pestud - nii puhas et puhastada polnud midagi.
Kiilakale: kas tuu olli vilm vai sari? Mulle tiidäollevalt om tettu vähämbäste 1 vilm nink 2 sarja...
Ma nägin sarja ("jooksis").
Mnjah, eks toda "jooksmist" või miu pääkolu vähäkse isimuudu tõlgendada, a tuu tolless.
Egästahes avastasi', et mul om 1962. aasta vilm koskil arhiivin täidsä olleman.
Suht tõistmuudu ku raamat. Sarju ole'i viil näinü', piäss koskilt ankima.
Mina teadsin, et mingisugune film on "Trifiidide päevast" tehtud, aga-et lausa seriaale on punnitatud teha...
Pole paraku ühtki linateost näinud.
"Üldse on aga hämmastav kuidas taimed õpivad trimmerdamisega arvestama ja muruniitmisega. Linnas näiteks niidetakse kord nädalas ja täna hommikul ma vaatan et vana jumikas on õppinud piki maad ronima ja ennast õide ajanud hoolimata iganädalasest niitmisest. Ka maal hakkas ristik selle paari kolme nädala jooksul õitsema mis niitmiste vahel oli. Vaat sulle evolutsiooni." kirjutas Andrus oma viimases loos.
Ma loen ikka ja jälle tema "Minu maa"'sid ja muid asju.
http://andrus.wordpress.com/
:D
Nii hää on tõdeda, et ma üksi pole hulluks lännu, kuigi vahepeal siuke eelaimus märku andis...
Sõltumatult minust on ka teised märganud ja kirjagi pannud miskit, mida minu nõukogudeaegse mitšuurinliku looduslugu õppinu kohe imelikuks peab.
Postita kommentaar