...ja kõrvad kuulma pidid

Eelmise loo jätkuks.

Õhtul hilja oli naaber joominguurkast ilma „kumminuiata“ naasnud, nähes peremeest oma aias istumas ja suitsetamas, oli hea näo pähe teinud ja astunud ligi. Peremees aga tahtnud toa poole astuda, lõpetades parajasti sigareti. Et mida sa selle hulluga ikka peale oskad hakata.
Edasine olevat lausa ulme olnud.
Naaber oli magusa näoga taas oma raha kohta küsinud, mille peale peremees oli vastanud, et tal pole seda, sest oli andnud kõik viimse sendini tagasi ja isegi peale maksnud.
Oh sa poiss, kuis naabrimehe nägu moondus ja tahtis rusikaga kallale kippuda, kuid peremees oli jalaga teisele makku pannud, et selle omanik oli pikali kukkunud. Valehambad olid hoolitsetud muru peal laiali. Küll see naaber otsis tükk aega, leides need, oli tal meelest läinud, mis eesmärgil ta selles hoovis viibis ja tuikunud lällutades kodu poole.

Nii mulle räägiti eile, kui sealt läbi astusin ning leidsin pea 80-aastase peremehe elu parimas vormis olevat.
Noh, eks see vastase elimineerimine hädakaitse piirides tõstis tema enesehinnangut rohkem kui mingisugune kiitus – järjekordne tõestus, et ta saab oma kodu kaitsemisega hakkama!
Ja sellises vanuses, see on omaette tase!

Olen ennegi kuulnud räägitavat selle ületeenaabri tempudest, aga ei osanud seda tähele panna. Nimelt oli too vanamees kurtnud, et nii üks kui teine ei maksa raha ära, lootes, et ma halastan ja annan talle 25 eesti krooni.
Ma siis küsisin ta käest, et miks ta annab siis oma raha neile?
Ei osanud ta sellele vastatagi, pomises midagi omaette ja pani padavai edasi.
Kaine peaga on ta tõesti mõistliku jutuga vanamees.
Aga palju ma teda näen – vähe.