Tarkuse päeva eel

Süüvisin enda mõtetesse ning leidsin, et ühiskonnal pole minusugust loodrit vajagi.

Hallist ajast, õndsa Leo Brežnevi kuldajastust saadik, mil ma ilmavalgust nägin, pole mulle nõndanimetet õpetajad ühtegi eluks vajalikku pähhe kinni tampinud.
Karmid sõnad õpetajate suunas, kes tegelesid näiliselt „tarkuse valamisega“ – igaüks omal viisil ja omaenda teemat rõhutades. Kui vaid keegi oleks teoreetiliselt andnud juhised, kuidas praktilises elus toime tulla. Aga ei...
Seepärast pole ma ka saanud sotti, milleks mind üldse koolitati.

Väidetavalt olid/on koolid vabrikuteks, mis valmistasid/valmistavad ette kahuriliha erinevatele sõdadele.
Sõda käib kõikjal meie ümber – usu, vanusevahede, kultuuride ning paljud kokkupõrked on igapäevane nähtus.
Sellepärast siis on tulnud sellised märgendid nagu võitjad ja kaotajad.
Võidud on ammutatud kaotajate pisaratest. 

Ainus asi, mis mulle Tarbatu Pööbelmanni instituudist meelde jäänud, on füüsikaõpsi sõnad, kui ta peale kontrolltööde kokkukorjamist viskas oma pilgu valgetele paberilehtedele: „Te õpite endale, mitte mulle!“
Kuldsed sõnad, kas pole?
Ülejäänu kunagi omandatu on kurat-teab-kus...

Mina, paraku, tagantjärgi mõistsin, milleks ma kunagi võimeline olnuks.
Kuid see rong, mille peale ma liikusin, oli tormilisel ajajärgul, peale riigipööret, juba jaamast lahkunud.
Järgmist ei tule mitte kunagi...

Sest praegu hooman vaid üht - mul on õppimise koha pealt pidur kinni kiilunud.
Päris korralikult.