Seni on remondikulu nullis

Praegune seis kondiaurumasina taastamisel:
Raam ja kahvel üle värvitud kolmekordse kihi hammeraidiga – nagu krokodillinahkne oleks, kuna vanu värvilätakaid jäi raamile alles. Ei viitsinud eriti terasharjaga nühkida, pole ka liivapritsi.
Tagumise kahvli üks alumine haar, kus ilmselt kummide tekitet auk ilutseb (tagumine ratas viskas veidi), tuleks millegagi kinni lappida. Üks võimalus on lasta sinna sisse törts makrohvleksi (kuumakindlat?) ja mägiaivari-teibiga kinni keerata. Teine võimalus – lasta kinni keevitada.
Avastasin veel, et raami sadulatoru on mõlke täis.
Kuna ma üsna pikka kasvu olen, siis on mul sadulatoru kui selline võetud iidamast-aadamast kokukalt. Tugevdab ehk ka mõlkis raamitoru. Sadul on kokku traageldatud kahest, võib-olla isegi kolmest-neljast erinevast ajajärgust pärit sadulatest.
Võtsin vanalt naistekalt ja portisin ümber kogu pedaalinduse alates kuulidest-võllist lõpetades väntade-pedaalidega. Viimatinimetatud olid omakorda veel vanemalt rattalt pärit. Saab ehk mingidki rihmad külge montida või lähevad pedaalid vahetusse, sest kummid muutuvad eriti libedaks märjal aastaajal.
Küljes on veel käigukas kirjaga „XB3“. Iksbeekolm tähendab Harkovi Jalgrattatehast.
Ketist, mis ühe öö naftas ligunes, ma ei röögigi.
Sarvi on kahte sorti – laiem alumiiniumist ning vähe kitsam terasest. Pidurihoovad aga istuvad paraku paremini esimesele mainitule.
Pidurisüsteem vajab ainult uusi trosse, kõik muu on olemas. Käigukatrossi peaks samuti kuskilt vaatama.
Kiire pilk piduriklotsidele ütles, et käravad nood veel küll.

Jääbki üle nentida, et uusi sisekummiga rehve läheb vaja.
Nagu ka võib-olla velgi kodarate-niplite ja rummukummiga. Viimane peaks idee kohaselt nagu kodaraniplite pead ära katma, et need kummi sööma ei hakkaks.