Eelmise loo jätkuks

Nagu ma eelmises loos mainisin, pole ma kahepäine phütsantsikull.

See sai taaskord kinnituse, kui ma täna aidaukse avasin ja jõllitama jäin.
Sa kuradikurat, just nädala alul sai vanu aknalenge taaskasutatud ja mul polnd see üldsegi meeles.

 No milleks siis mulle vaja on seda ühtainumast peakolu?
Ainult unustamiseks ehk...
Kui ma nüüd rohkem ringi kaesin, siis tuli veel asju välja, mille võis selle taaskasutamise nimetaja alla kinnistada.

 No muidugi – akna putukavõrgud, mis olid ootamas lammutuskorda, said nurgadiivani seljatugede lammutusest üle jäänud detailidest jalad alla. Noh ses mõttes, et õhk alt ligi pääseb.
Nurgadiivanist sai aga uus disainielement – nurgatumba.
Oeh jah.

Leidsin paar hammeraidipurki, millel ühel vedelat ollust peaks olema terve purgitäis, teisel aga on poole jagu järgi. Mõlemad on survegaasist tühjad. Pole muud, kui mingisuguse naaskliga kallale minna. Toast haarasin tühja metallist pulbrikohvipurgi, mille põhjas on aja jooksul kivistand kohvipulbrit. Ei hakka mina seda puhastamagi, lihtsalt mõtlesin, et kohvilõhnaline must värv peaks ikkagi äge värk olema. 

Ahjaa, peab ka olema asi, mida gaasivaba aerosoolpakendis värvidega värvida. Tuli meelde, et mul on teises aidaotsas vanad jalgrattad. Haarasin ühe suvalise näppude otsa ja vedasin tolle garaaži.

Seal hea lammutada, lisaks on kruustangid asja eest. Aga kuna põrand pole valatud, siis kartsin vähe seda momenti, et kui kuullaagrikuulid minema lipsavad, siis otsi tuletikuga noid taga. Ja otsustasin lammutuse hoopis aidas teostada. Garaažis tegutsesin terasharjadega.
Ega kiita pole miskit.
Raam on üsna roostes, paaris kohas on auk ligi sigind.

Ma riskin siiski.
Ega ma müügiks seda ratast ette valmista.