Vaat, mis mu silmad veel näevad

Kui keegi raisk tuleb mögisema, et heategu ei jää karistamata, siis jätke see tolgus rahule – tal on sulaselge õigus.

Üleeila väljusin loodripolgu keskkonnast ja läksin küla peale ühele vanamehele puid laduma.
Tegelikult sai see alguse päev varem, kui ma kalmistul suurpüha-eelselt koristustöid teostasin oma käru-labida-rehaga.
Sest mine neid hulle kalmistulisi tea, äkki pole ühtki käru võtta.
Oli siuke eelaimdus ja see kõhutunne ei petnud mind sugugi.
Vedasin omaksete platsile liiva nelja kärutäie jagu, viies tagasi sellist umbrohukribulaid, mille ma hoopis prügi mahaladustamise kohta poetasin. Hästi kena sai, justkui päris.

Tagasitulek venis veidi pikemaks, kui ma nägin ühte pea 80 aastast vanameest puid ladumas. Soovisin jõudu ning vastust ootamata asusin tööga pihta. Üks virn sai katuse alla üles laotud ja teisega alustatud, kui peremees ütles, et aitab küll tänaseks – homme ka päev – et tema ei jõua minu jutte kõiki ära hirnuda. Noh, ma siis soovisin hüva õhta jätku ning lubasin järgmisel päeval kohal olla, kahekesi saab ju kiiremini ning eks see töine aeg möödub takkapihta ka lõbusamalt.
Peale lõunat olingi platsis.
Käärisin maikal „käised“ üles ja andsin tööle jalaga hoogu.
Peremees oli jube õnnelik, pakkus mulle õlutki, millest ma raske südamega loobusin. Töö edenedes tuli üks külamees peremehega „juttu vestma“, mis seisnes memuaaride jagamises viinapudeli ja sakuska seltsis. Ikka ja jälle õhkasid mõlemad vanamehed – oeh jah olid ajad...
Mina vehkisin sealsamas kõrval puuriita laduda.
Kui lõpuks peremees pisarsilmi oma vana tuttavaga hüvasti jättis, ütles ta mulle - Vaat, see sõber on ikka ja jälle mind meeles pidanud. Oeh jah olid ajad-
Peale viimast halgu panime kahekesi eterniittahvlid ilmastikumõjude eest riidale peale.
Siis oli aega edasi möla ajada. Ega peremehel polnd kiiret kuhugile. Otsustasin ise jutule lõpu teha ja kottu minna, kui ma nägin nuka tagant üht kuju tulemas. Peremees läinud ületeenaabrile ligi ning küsinud, mis too tahab?
Aga vaat, see ligi 70-aastane, olles aurude all, võttis põuest voolikujupi ning hakkas uhama, karjudes, maksa raha tagasi. Minul võttis hetke, kui ma neile vahele ja paar kummivooliku riivamisi tunda sain. Selle peale ma käratasin, et hoidku eemale, raibe!
Peremees oli selle ajaga ümber minu saanud ja üritas ise voolikut kätte saada, kui asi läks käsikähmluseks. Trügisin veelkord nende vahele, juhtides peremehe õrnalt tülinorijast eemale. Kätt peremehele õlale asetades tundsin, kuidas vana mehe keha vabises. Üteldes talle silma vaadates, et see pole seda väärt. Pikkamisi rahunes vana mees maha.
Kallaletungija räuskas tükk aega hoovis, üritades voolikujupiga oma paremust maksma panna, kuid kuna mina olin veel seal ja hoidsin peremehe tülinorijast eemal, siis ära väsis ja üle heinamaa joomapunkrisse tuikus.
Minu küsiva pilgu all hakkas vana rääkima, kuidas ületeenaaber oli talle aastaid tagasi raha toonud naise eest ära ning selle raha väikeste summadena tagasi küsinud, aga ei mäletavat seda kohta, kus ta oma raha tagasi sai. Et eelmisel aastal oli sama teema olnud ja naaber oli visanud kiviga akna sisse.
„No ütle nüüd, missa sellisega ikka teed... Rikkus mu ilusa päeva lõpu ära...“
Minu kolp tahtis juba ütelda, et ega sa vist ei teagi seda vanasõna – heategu ei jää karistamata – kuid sain keele hammaste taga hoitud.
Selle asemel soovitasin tungivalt vanal maha rahuneda ja tuppa minna ning uksed lukustada.

Eile astusin ta poolt läbi.
Tahtsin lihtsalt veenduda, et kõik parimas korras on.