Mötlesin siin mitu nädalat järgepanu pisitasapisi oma memuaare kirja panna, tirides aju tagumistest pimedatest fjordikäänakutest eredavõitu läpakaraali ekraanile kirbusitana ilustama oma viletsaid raisakullijalgu, tärkas esimese asjana meelde, et sellel aastal on ju veel igasuvine traditsioon täitmata.
Uhhh...
Noh, seesinatine taaskasutusevärk kisendab kohutavalt kileda häälega – EGA SA, RAIPERAISK, POLE UNUSTANUD!?
Nüüd, viimatsel a’al see muudkui mu kolbas kumiseb nagu pallipõrgetest mõttejublakuteemal – mida kuradit ma veel siin taaskasutada saaksin?
Tegelikult on seda va ümbertöötluseprojekte mitu, et ole mees kinni haaramast, aga kui raisakullile on antud looduse poolt üksainumas pea, siis on viimatinimetatu veel tükk aega päris segaduses.
Ega tengelpunga sisu ka luba eriti laristada.
Siiski tekitasin väikese eelarve, mis on piiratud ühe sajalisega.
Tuleb mõelda, mida siin üldse kokku annab keeta.
Eks ma homme annan teadust.
Täna ei ole eriti viitsimust muud välja otsida kui paber ja pliiats.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar