2.9.13

Looduslik valik

Eile hoidsin vaikimisi suu kinni – ei tahtnud tarkuse päeval oma loraga inimloomi tülitada.
Täna mõtlesin oma loodusvaatlusi vahendada.
Nimelt, nagu teada, pikeerivad metsas põdrakärbsed.
Hoolimata sellest, et mul peas uhiuus punane metsamehe kiiver, mis peaks üsna kaugele nähtav olema.
Aga olete näinud punase kiivriga põtra liikvel?
Ma küll pole. Kui just mõned naljahambad põhjanaabritele ei viita.
Novaat siis, põdrakärbsed peaksid aru saama, et ma pole põder, vaid põdur Raisakull, kelle veri ei sobi neile teps mitte.
Olen sunnitud tõdema, et nende värvipimedus on kui vitsaga löödud.
Nemad, nagu öeldud, pikeerisid hoolimata bensuvingust mu kraele, et seejärel kähku mu kaela mööda nigu everestile ronida. Et mul kolp eelmisel nädalavahetusel kiilaks sai aetud, siis nüüd oli kuidagi imelik tunda, kuidas keegi ronib siilimoodi soengut mööda üles.
Millegipärast kipub nüüd kael kihelema, raibe.

Nagu erinevad allikad teavitavad, on põdrakärbsed raudkärbseliste liigist, kes poegivad. 
Ei aita nende vastu ükski tõrjevahend. 
Tegutsevad augustist oktoobri lõpuni.
Ainukene lohutav teadmise asi on, et inimveri neile ei sobivat, küll aga paneb põdrakärbse sülg korralikult naha sügelema. 

Kuramuse piiber on ilmselt jalga lasknud – kirbud võtsid võimust?
Veetase on rahustavalt madal, kuid see hävitustöö, mis tipnes kalda röövimisega ja fjordide kaevamistega, on minusugusele liig-mis-liig. Maamaksu maksan niiehknaa kaardimaterjali alusel, mitte kaks-kolm meetrit väiksema kaldaäärse pindala pealt. Lisaks on üks rauast piiripost kaduma lännu. Misse omakorda võimaldab riigil minult sisse kasseerida trahviraha. Röökimata tollest, et ebaseaduslikud ehitustegevused on toimunud minu haldusalal – pesakuhil ja paisutamm. Lisaks veel jõe solkimine ehk mudastamine.

Möödunud talvel külisid saared hirmast moodi oma seemneid laiali, kuigi eelnevatel aastatel nad ei harrastanud seda sadumasut – kui, siis vähesel määral.
Nüüd olen paar päeva metsasihil ning jõeäärses kaldavallis lisaks muule taimestikule märganud just saarte pealetungi. Tõrjevahendiks on mul mootorvikat, millele on monditud alla kolmiktera.
Tõsi, varasemad olid toomingavõsa vohamise aastad - tänavu nii hull ei olnud millegipärast.

2 kommentaari:

TwD ütles ...

Njaa, ma mäletan neid p.kärbseid, vastikud, aga ohutud. Meil on hullem, puuke on nii palju, et igasuguse isu vötab ära metsa minna. Eriti, kui kord on juba borellioosi pöetud...köik vastavad tööd on sel aastal tegemata ja marjad korjamata. Igal aastal olen ennast kokku vötnud, pärast puuke korjanud ja tilku vötnud löökannustes, aga vaat see aasta enam ei taha.
Eks vösa saab maha vötta ka hilissygisel ja marju on niikuinii niivörd vähe, et ei tasu vist riskidagi.

A.I.V.O. ütles ...

Puuke on ka meite kandis, isegi mulle külge löönud.
Ammusest ajast pole mulle meeldinud marjul käia, küll aga seenel. seda viimast sai viimati harrastatud ...kröhhömm... veerand sajandit tagasi.
Hiljem pole aega olnud...
Võsaga on selline asi, et praegu on lehed veel küljes, saan valikut teostada - mida võtta, mida jätta...