SSORi eel

Vaatsin tähtraamatust, et ülehomme peaks nagu suur töörahva püha olema.
Ei tea, kas meite maal seda ka tähistatakse nii nagu veerand sajandit tagasi – punaste plagude ja mõistetamatute ütelungitega?
Ja seda kõike Poni Emmi ässituste saatel?
...
Hooray! Hooray! It's A Holi-Holiday
what a world of fun for everyone, holi-holiday
Hooray! Hooray! 
...
Või visatakse hooramise propageerimise eest kartsa?

Ei tasu kaugele ette mõelda, lähedale ammugi...

Mõtlesin, et täna saan varakult õhtale ja seeläbi keskenduda Kirjutajate Kommuunis teiste taieste lugemisega ning kommenteerin.
Aga nät...
Üks töö sai tehtud, kui mölafon kargas karjuma.
Jutud mölisetud ja mul hakkas kiire.
Homseid toimetusi ei tasu järgmisse nädalasse sokutada.
Liiatigi vana kuu tegemised tuleb ikka vanal kuul ärr lõpetada
Vetsupott oli vaja kohale asetada.

Kuna vetsupott on suht madal, siis tegin kõrgenduse silikaatkividest, mis sai korralikult kaetud põrandplaadijäänustega.
Selleperast oli jama ka tolles, et äravoolutorud pidin kah juurde timmima.
Siis tuli otsida tüübelnaelu, millega asjandus paigas seisaks.
Mingisugused leidsin...

Nüüd pole muud kui lõunasse minek.
Pakin juba asju kokku.
Homme ennelõunaks pean end kohale munsterdama.

...Andestust, olen orbiidil,
kuu suhtes veidi seniidis...

Lilleline veebruar

„Nüüd palun lauda.
Palun laske kartulitel ringi käia.
Samuti süldil, vorstidel, kapsastel.
Puljongit saab mõne hetke pärast.
Ahjahh!
Peaaegu unustasin – kellel käsi nii hullusti ei värise, võivad pitse täitma hakata.
Senikaua, kui pitse täidetakse, paar sõna.
Kõigepealt palun teil vastu võtta mu siiraimad tänud.
Niipalju lilli pole ma kunagi saanud ja seda veebruarikuus.
Ja et te võtsite vaevaks mu juubelile tulla ükskõik kust maailma otsast, see liigutab mu südant kõige rohkem.
Mul ei ole sõnu kirjeldamaks minus voogavaid tundeid.
Seda enam olen üllatunud...
Lörrrr...
Vabandust!
...olen meelitatud sellest faktist, et mu seni elatud elu on olnud sõpraderohke.
Sooviks loota, et see jätkub.
Muidugi oli meie vahel mõnikord lahkarvamused.
Kellel neid pole?
Tähtis oli see, et nende erimeelsuste lahendamisel tugevnesid hoopis meie sõpruse lõimed.
Ma tänan teid, kallid sõbrad, et te olemas olete!
Nüüd on vist kõik...
Minu poolt vähemalt!
Ahjahh!
Annan nüüd sõnajärje edasi Evalyle, kes nii väga soovib kõnelda.
Palun, Evaly!“

„Kallid sõbrad!
Tõstkem pits Juhani terviseks!
Mis nüüd?
Juhan?!
Miks su kämmal pitsist läbi läheb nagu silmamoondus.
Ega sa äkki vaim ole?
Oledki?!
Issver, appigene, ma minestan!
Mammamia...“

Mis juhtub, kui kits kärneriks hakkab?

Kuradi kurat!
Oota veel kirikuaia väratises pealetükkiva külmaga võideldes seda va ilmalõppu.

Usumees või asi...
Üks kord ta eksis arvutusega ja sattus see tähtis päev 21. maile.
Või tema korrutab igaks juhuks kaks korda.
Igaks juhuks on mungal m...

Iga kingsepp jäägu oma liistude manu.

Ei oleks uskunud, et heroiini tarbinud kõrbesuguharu nähtud ja kirjapandud miraaže võetakse tõe pähe.
Ilmselt on ka pastor tõmmand puruga piipu.

Vaesus ei anna häbeneda

Nõndanimetet jõukad on vaesed nagu kirikurotid.
Vaadake nende võlgade suurust.
Ning võrrelge varandusega, millega nad eputavad.
Enamasti on seis üsna nutune.

Kontrollitav kontrollib kontrollijat.

Kunagi liikus see nali ringi:
Kui tsaariajal ekspluateeris inimene inimest, siis peale Suurt Oktoobrirevolutsiooni muutus asi vastupidiseks.


Kunagi ühe töökaaslasega sai filosofeeritud.
Ühel lõunapausil siis küsis ta mult ootamatult: „Mis sa arvad, kas ori unistab vabadusest?“
Minul olid mõtted sel hetkel mujal, noogutasin ainult.
Ta nautis seda hetke pikalt, vedas suu irevile, raputas pead ja ütles: „Ükski ori ei unista vabadusest! Mitte kunagi!“
Mul oli ilmselt töllakas larhv ette manatud, et ta pidi täpsustama: „Iga orja unistus on saada ise orjapidajaks!“
Sellega seoses tuli meelde ütelus proletariaadi kohta: „Kui anda töölisele juhtida väike vabrik ja ta on suurem kurnaja, kui kodanlus ise seda oli.“
Millegipärast mul oli selline tunne, et suur Lenin ise selle viimatinimetet üteluse formuleeris.

Number - 461

Värvikirev sügisehallus kui ründab minu meeli,
röögib mu kõrvus põrguline inglikeeli:
tagumine aeg on kinni pitseerida pood
elik maakeeli sosistades – sulge bloog!

Viiesajast sissekandest on puudu alla neljakümne.
Sõnupritsiv pläralära kuldne kogus ikkagi...
Pole ma kirja pannud analüüsivaid kolumne,
mis tähendab aga – väärt pole need sittagi.

Miks mul siuke loll tunne takka torgib,
et lõpetaks üldse enesepettuse!? Luul?
Mõttemasin ent teise ajuboksi pargib
köhides – veri mäsleb, kaasas kuul...