Ma ei hakka siin rääkima tollest, et meie kõigi armastatud firma, mille omanikena laseme riigiissidel valitseda, koore riisub.
Meedium kärab alla 300 rublasest elatusmiinimumist kui sellisest, et see olla vaesem osa rahvast.
Selle loogika järgi peaksin mina olema puruvaene, sest ma elatun Eesti Energia dividendi- ja teiste töölkäivate inimloomade sotsiaalmaksudest kogutavatest riismetest
Peaaegu pooleni kolmesajast venitab tänasel päeval see kuusissetulek ära.
Ma ei kurda.
Elan ilusti ärr, ehkki tahaks leivale määrida ka võid.
Sellist, mis nina korralikult tatiseks teeb, mitte mingissugust keemilist saasta, mida nimetet margariiniks.
Või siis korralikke püksa, mis pole taaskasutuskeskust näinud.
Või särki - vanad päevasärgid narmendavad küünarnukkidest.
Lappida pole ka mõtet teisi, kuna pesus võib rebeneda selja pealt.
Muidu ma ei mõtleks oma eluolu peale.
Kuid nüüd pean seda tegema.
Valitsus kutsub inimesi üles ettevõtlikeks hakkama.
No ma mõlgutasin seda mõtet tükimat aega.
Mis saab, kui mul ei ole seda soolikat teps mitte?
Liiga aus olen, noh!
Ma ei oska petta.
Eriti, kui teisele silmadesse vaatan.
11.2.13
8.2.13
Sõber helistas
Üks ammukadunud sõber helistas.
Üle pika aja.
Tundis huvi.
Kas ma elan ikka?
Ei! vastasin. Olen koolnud!
Sattus teine ilmselgelt sellisest väga ausast vastusest kimbatusse.
Lõpetas kõne.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
naasama
6.2.13
Töökuulutustest
Lugedes töökuulutusi, ei jõua mina ärr imestada, mis kohtade süsteem ühes ja teises töökohas välja pakkuda on?
Ma mõtlen, et pool kohta ja/või 0,6 kohta.
Kui inime tahab tööd teha, siis milleks nendega mängida?
Ehk siis hädise poole koha krabamiseks peab inimeseloom ennast pooleks saagima?
Seda ma mõistan, et poolearulisele sobib pool kohta, kuid siis peaks olema ka vastav töö - näitusena talle maksta pool palka võrreldes instituudi targeima mehega.
Kuid seda ma ei mõika, miks tahetakse palgata üdini teovõimeline inimloom, pakkudes talle vastutasuna nörritamiseks 0,3kohapalka?
Millega mõõdetakse neid kohti?
Koormuse järgi?
Mis mõõdiku alusel?
Iga inime on erineva taluvusega - osa talub pinget, osa ei talu.
Siit tekib järgmine küsimus - Miks peab töökohas valitsema pingeline olukord?
Ma mõtlen, et pool kohta ja/või 0,6 kohta.
Kui inime tahab tööd teha, siis milleks nendega mängida?
Ehk siis hädise poole koha krabamiseks peab inimeseloom ennast pooleks saagima?
Seda ma mõistan, et poolearulisele sobib pool kohta, kuid siis peaks olema ka vastav töö - näitusena talle maksta pool palka võrreldes instituudi targeima mehega.
Kuid seda ma ei mõika, miks tahetakse palgata üdini teovõimeline inimloom, pakkudes talle vastutasuna nörritamiseks 0,3kohapalka?
Millega mõõdetakse neid kohti?
Koormuse järgi?
Mis mõõdiku alusel?
Iga inime on erineva taluvusega - osa talub pinget, osa ei talu.
Siit tekib järgmine küsimus - Miks peab töökohas valitsema pingeline olukord?
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
naasama,
tehnoloogia
2.2.13
Tänase päeva mõte on...
...Kui sirvida netis olevat žurnalismi, et meil on väegade sitt blondiinajakirjandus.
Kui juba seemitsoppa lugedes tuleb kuradima allergiahoog peale, siis delfinaariumit ja thelaveäppi lugedes olen juba täppide ja triipudega sajakordselt kaetud.
Ja nad tahavad oimetuse artiklite lugemise eest ka raha saada???
Kõiksepealt oleks viisakas ikkagi asjalikuks hakata, siis alles nõuda lugejalt pappi.
Aga tuusama näib kättesaamatus valgusaastate kauguses...
Nagu kommunismus.
Vestlevad kaks taati ühes Moskva teemajas, kus üks ütleb teisele: "Ega meie silmad kommunismi ei näe, aga lapsed...
Lastest on kahju!"
Tahaks tõemeeli karjudes küsida – Mida te seal Ülikoolis teete?
Nüüd olen küll seda meelt, et kogu see kõrgharidus, õigemini kärssav haridus, läheks ilge raha eest tasuliseks.
Lihtalt häbi on lugeda.
Lugeda kõrgharitud inimlooma toimetatud artikleid, mis kõlbab vaid lasteaialastele unejuttude ettelugemiseks.
Vajun häbi pärast maa alla.
Kui juba seemitsoppa lugedes tuleb kuradima allergiahoog peale, siis delfinaariumit ja thelaveäppi lugedes olen juba täppide ja triipudega sajakordselt kaetud.
Ja nad tahavad oimetuse artiklite lugemise eest ka raha saada???
Kõiksepealt oleks viisakas ikkagi asjalikuks hakata, siis alles nõuda lugejalt pappi.
Aga tuusama näib kättesaamatus valgusaastate kauguses...
Nagu kommunismus.
Vestlevad kaks taati ühes Moskva teemajas, kus üks ütleb teisele: "Ega meie silmad kommunismi ei näe, aga lapsed...
Lastest on kahju!"
Tahaks tõemeeli karjudes küsida – Mida te seal Ülikoolis teete?
Nüüd olen küll seda meelt, et kogu see kõrgharidus, õigemini kärssav haridus, läheks ilge raha eest tasuliseks.
Lihtalt häbi on lugeda.
Lugeda kõrgharitud inimlooma toimetatud artikleid, mis kõlbab vaid lasteaialastele unejuttude ettelugemiseks.
Vajun häbi pärast maa alla.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
iroonika,
PuPu,
tigedus kuubis
30.1.13
Suurema tuulamise tulem...
Tuulasin veidi ringi ja leidsin muusääs ühest tagumisest karbist kõvaketta.
Vahetasin Dellil teise siis ringi.
Siis vajutades toitenuppu meenus, et seal peal oli vintoss ja ei see lähe üles ega alla - isegi mitte kantossiga.
Otsisin Elive 2.0 Topazi plate üles ja buutisin selle pealt linuksilise üles.
Edasi vaatasin, kas kõvakas on külge mounditud – oli küll.
Sain isegi andmetele, millest ma neli aastat eemal olin, ligi.
Sellest järeldasin, et ketas toimib ja aken ikspee on peetis.
Kaesin veel, et enamvähem saan soovitu kätte, kui ma kõvaketta pooleks jagan ning järgmisel korral installin sinna teisele poole Estobuntu või siis kiirema masina saamiseks BodhiLinuxi viimatise väljalaske.
Nelja giga jagu oli igatahes pilte.
Ahjaa, mölinaid ka üksjagu.
Ilmselt peaksin ma linnast muretsema 16gigase mälupulga, aga millal mul sinna asja, on iseasi. Need, mis mul siin sahtlis, on paraku kõik täis kui tinaviled.
Võiks pildid ja muud andmed nagu isegi plaatidele kõrvetada, aga need võtavad ruumigi.
Peale selle on Dellil üks usb auk, mis 1.0 versioonis, mis tähendab, et kõrvetamiseks on vaja kahte kablaotsa ja/või toiteadaptrit.
Niisiis odavam viis on ikka usb-pulgaga jännata.
Samas pean ikka endale selgeks tegema ühe asja – ülearused sentimentaalsetena näivad failid ajaloo prügikasti sokutama.
Mis on tähtsusetu fail?
Ärme kiirustagem evolutsioonist ette.
Vahetasin Dellil teise siis ringi.
Siis vajutades toitenuppu meenus, et seal peal oli vintoss ja ei see lähe üles ega alla - isegi mitte kantossiga.
Otsisin Elive 2.0 Topazi plate üles ja buutisin selle pealt linuksilise üles.
Edasi vaatasin, kas kõvakas on külge mounditud – oli küll.
Sain isegi andmetele, millest ma neli aastat eemal olin, ligi.
Sellest järeldasin, et ketas toimib ja aken ikspee on peetis.
Kaesin veel, et enamvähem saan soovitu kätte, kui ma kõvaketta pooleks jagan ning järgmisel korral installin sinna teisele poole Estobuntu või siis kiirema masina saamiseks BodhiLinuxi viimatise väljalaske.
Nelja giga jagu oli igatahes pilte.
Ahjaa, mölinaid ka üksjagu.
Ilmselt peaksin ma linnast muretsema 16gigase mälupulga, aga millal mul sinna asja, on iseasi. Need, mis mul siin sahtlis, on paraku kõik täis kui tinaviled.
Võiks pildid ja muud andmed nagu isegi plaatidele kõrvetada, aga need võtavad ruumigi.
Peale selle on Dellil üks usb auk, mis 1.0 versioonis, mis tähendab, et kõrvetamiseks on vaja kahte kablaotsa ja/või toiteadaptrit.
Niisiis odavam viis on ikka usb-pulgaga jännata.
Samas pean ikka endale selgeks tegema ühe asja – ülearused sentimentaalsetena näivad failid ajaloo prügikasti sokutama.
Mis on tähtsusetu fail?
Ärme kiirustagem evolutsioonist ette.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
naasama,
taaskasutus,
tehnoloogia
Uudiseid?
Polegi teisi.
Kui mitte arvestada, et võtsin peale puude kottuvedamise aja lihtsalt maha.
Nüüd logelen, tühi kohvikruus koikul.
Kui nüüd mõtlen, et peaks nagu koristama, ütleb mu alateadvus järsult – milleks, ega täna pole neljapäev.
Noo kuurat!
Tegelikult on mu alateadvusel isegi õigus.
Kogemus ütleb mul, et kui täna ruume kraamima hakkan, siis nädala lõpuks on sama kohevad, või veelgi kohevamad, tordid taas ilutsemas mu elamist.
Eks homme proovin vaimu keha tarbeks tööle panna. Või vastupidi.
Olge siis tublid!
Lähen ja ajan oma elamise veel sassi.
Kui mitte arvestada, et võtsin peale puude kottuvedamise aja lihtsalt maha.
Nüüd logelen, tühi kohvikruus koikul.
Kui nüüd mõtlen, et peaks nagu koristama, ütleb mu alateadvus järsult – milleks, ega täna pole neljapäev.
Noo kuurat!
Tegelikult on mu alateadvusel isegi õigus.
Kogemus ütleb mul, et kui täna ruume kraamima hakkan, siis nädala lõpuks on sama kohevad, või veelgi kohevamad, tordid taas ilutsemas mu elamist.
Eks homme proovin vaimu keha tarbeks tööle panna. Või vastupidi.
Olge siis tublid!
Lähen ja ajan oma elamise veel sassi.
Labels:
ajuhiiglase mõttemülgas,
naasama
25.1.13
Oh kurat küll
Nüüd sain ise ka mahti mõtlema hakata.
Enne ei saanud, kuna mõtlemisvõime oli kinni kiilunud.
Või oli see lühis, misse kahe ajupoolkera vahelisi elektrivoogusid maandas.
Õudne mõelda, kui palju juhtumisi selle ajaga toimunud on – ei jõua enam nuhkida noid.
Nagu ma aru saan, on valitseva ja mittevalitseva kliki žurnalistikal hapnenud munade hooaeg käes.
Sitt maha! - hüüdis keegi ruotslasest klassik ruotsi-eesti segakeeli.
Milllest me täna räägime?
Võiks ju aga ei pea kärssharidusest pajatada.
Näituseks käisin mina peale õdaqkeskhariduse omandamist ülikooli fuajees – kaugemale ei saanud, kuna sain aru, et see müütiline kärssav haritus jääb jalgasaamatusse kaugusesse.
Minu jaoks vähemalt.
Nüüdki tunnen, et ei ole tuu kärssharidus minu jaoks teps mitte.
Tollest arusaamisest oli vaja ainult paar silmapilku, mis ma viskasin ülikooli seinalehele.
Rohkemat ma ei saavutanud, kuna kolmandat silma läks vaja kuidagiviisi lollaka inimese kombel fuajeest väljapääsemiseks, sinna sammaste vahele, kus ma juba sain silmnägemise tagasi, et pühkisin tagasi sinna, kus mu seaduspärane koht oli.
Nagu praegugi, olles töötuna arvele võtmata, ootan, kunas õnn minu hoovile paiskub.
Soovitavalt koos kullakoormatega.
Üteldakse ju: rääkimine hõbe – vaikimine kuld.
See-eest tänan proosit siis! ma iseennast, kui olnuksin nii lolli järjekindlusega pääsenud mingeid semestreid läbi võttes magistri-, mis veel hullem – doktorikraadini ning praegu olnuksin mitte-erialaliselt linnukitkujaks munsterdanud, siis tunne kui selline on pask mis vedelpask.
Nojah, kunagi sai ühele noorele sugulasele seda problemaatikat tutvustatud, siis tema, olles läbinud ülikooli, leidis millegipärast, et seda aega võinuks kasutada ülikooli või kuskil suvalises külaraamatukogus istudes, nina raamatus kinni, vegeteerida.
Teeb see ju sama välja.
Ainult, et paberit sellise asja eest ei saa, väljaarvatud extärnina eksameid sooritades.
Kuna mul on aegade jooksul välja kujunenud vastumeelsus eksamite ja kontrolltööde vastu, siis enam ma ei unistanud üliõpilaseks saamisest.
Vot nii.
Aga jah, kärssharidust tuleks ümber, õieti tagasi seadistada.
Nimelt tuleks kogu süsteem rajada mitte skalpide peale, nagu praegu moes on, vaid nagu õndsal Nõukogude ajal, kus sa pidid pingutama sisseastumisel, et haisul ka hais man on.
Vat siis saab öelda uhkelt – kõrgharidus.
Need õppekohad, mis tagasi teenivad (juristid ntx.) lühikese aja jooksul, tuleb muidugi tasuliseks teha.
Muidu pole muud kuulda, kui ei kõlbavat extudengeile üks, ei kõlba teine töö.
Minule ka ei kõlba – tohtrid on ärr keelanud mõningad vägagi tasuvad tööliigid – kutseline roolikeeraja elik füürer, kõrgel kohal töötamine (s.o. ntx ettevõtte direktor, rahvasaadik, töödejuhataja, piloot, korstnapühkimine jne.), head kuulmist nõudev (ntx valvur, mölafoni teel müüja, salakuulaja) ja head tasakaalu nõudev (ntx. sirkuseakrupaat, katustel turnimine) töö on minu jaoks maha maetud.
Ma ei taluvat ka pinget – ei saa ka elektrimontöörina ametisse munsterdatud.
Vene sõjaväes võis minusugune omal ajal isegi seeruks saada, aga Musku kindralstaap põlgas mu ära – kroonupiletil oli kirjas, et ma olevat vajalik ainult sõjas – rahuajal mind ei tülitata.
Ja ausalt, ega ma pole ka neid tülitanud...
Enne ei saanud, kuna mõtlemisvõime oli kinni kiilunud.
Või oli see lühis, misse kahe ajupoolkera vahelisi elektrivoogusid maandas.
Õudne mõelda, kui palju juhtumisi selle ajaga toimunud on – ei jõua enam nuhkida noid.
Nagu ma aru saan, on valitseva ja mittevalitseva kliki žurnalistikal hapnenud munade hooaeg käes.
Sitt maha! - hüüdis keegi ruotslasest klassik ruotsi-eesti segakeeli.
Milllest me täna räägime?
Võiks ju aga ei pea kärssharidusest pajatada.
Näituseks käisin mina peale õdaqkeskhariduse omandamist ülikooli fuajees – kaugemale ei saanud, kuna sain aru, et see müütiline kärssav haritus jääb jalgasaamatusse kaugusesse.
Minu jaoks vähemalt.
Nüüdki tunnen, et ei ole tuu kärssharidus minu jaoks teps mitte.
Tollest arusaamisest oli vaja ainult paar silmapilku, mis ma viskasin ülikooli seinalehele.
Rohkemat ma ei saavutanud, kuna kolmandat silma läks vaja kuidagiviisi lollaka inimese kombel fuajeest väljapääsemiseks, sinna sammaste vahele, kus ma juba sain silmnägemise tagasi, et pühkisin tagasi sinna, kus mu seaduspärane koht oli.
Nagu praegugi, olles töötuna arvele võtmata, ootan, kunas õnn minu hoovile paiskub.
Soovitavalt koos kullakoormatega.
Üteldakse ju: rääkimine hõbe – vaikimine kuld.
See-eest tänan proosit siis! ma iseennast, kui olnuksin nii lolli järjekindlusega pääsenud mingeid semestreid läbi võttes magistri-, mis veel hullem – doktorikraadini ning praegu olnuksin mitte-erialaliselt linnukitkujaks munsterdanud, siis tunne kui selline on pask mis vedelpask.
Nojah, kunagi sai ühele noorele sugulasele seda problemaatikat tutvustatud, siis tema, olles läbinud ülikooli, leidis millegipärast, et seda aega võinuks kasutada ülikooli või kuskil suvalises külaraamatukogus istudes, nina raamatus kinni, vegeteerida.
Teeb see ju sama välja.
Ainult, et paberit sellise asja eest ei saa, väljaarvatud extärnina eksameid sooritades.
Kuna mul on aegade jooksul välja kujunenud vastumeelsus eksamite ja kontrolltööde vastu, siis enam ma ei unistanud üliõpilaseks saamisest.
Vot nii.
Aga jah, kärssharidust tuleks ümber, õieti tagasi seadistada.
Nimelt tuleks kogu süsteem rajada mitte skalpide peale, nagu praegu moes on, vaid nagu õndsal Nõukogude ajal, kus sa pidid pingutama sisseastumisel, et haisul ka hais man on.
Vat siis saab öelda uhkelt – kõrgharidus.
Need õppekohad, mis tagasi teenivad (juristid ntx.) lühikese aja jooksul, tuleb muidugi tasuliseks teha.
Muidu pole muud kuulda, kui ei kõlbavat extudengeile üks, ei kõlba teine töö.
Minule ka ei kõlba – tohtrid on ärr keelanud mõningad vägagi tasuvad tööliigid – kutseline roolikeeraja elik füürer, kõrgel kohal töötamine (s.o. ntx ettevõtte direktor, rahvasaadik, töödejuhataja, piloot, korstnapühkimine jne.), head kuulmist nõudev (ntx valvur, mölafoni teel müüja, salakuulaja) ja head tasakaalu nõudev (ntx. sirkuseakrupaat, katustel turnimine) töö on minu jaoks maha maetud.
Ma ei taluvat ka pinget – ei saa ka elektrimontöörina ametisse munsterdatud.
Vene sõjaväes võis minusugune omal ajal isegi seeruks saada, aga Musku kindralstaap põlgas mu ära – kroonupiletil oli kirjas, et ma olevat vajalik ainult sõjas – rahuajal mind ei tülitata.
Ja ausalt, ega ma pole ka neid tülitanud...
Tellimine:
Postitused (Atom)
