18.9.13

Proovige õige Mageia ärr

Üleüldise hala, mis WindowsXP toetuse lõppemise teemal nüüd valihäälselt kõlab, taustal ongi paslik kogu ilmamaa progressiivsele elanikkonnale turvalist, töökindlat ja mis peamine, ilma mingisuguse tasuta jagatavat vaba tarkvara vaimus operatsioonisüsteemi tutvustada.


Täna valisin selleks Mageia nimelise distro.
Mulle tundub, et Mageia arendajad on üsna tugeva süsteemi kokku pununud.
Kui ma olen esimese kasutamisekuuga lihtlabaselt suutnud Estobuntu ja muud *buntulised nõnda kokku jooksutada, et pidin kuu lõpus puhta installi teostama, siis Mageia puhul see nii ei ole.
Et kas olen üks mingisugune sadist, kes vägistab vaimu? Ega ei ole küll, kusjuures. Pigem võtan Gillesist eeskuju – nimelt oli tema legendide ja lugude järgi siuke inime, kes pani rajal täiskiirusel sõites proovile võidusõiduvormeli võimekuse, teostades tollega ka piruette ning väljasõite. Kõik selle nimel, et teada masina käitumist piirsituatsioonis. Aga tuu ei puutu asjasse.
Tegelikult olen suutnud *buntulised koomaseisundisse viia ASUSe EeePC 901 nimelisel isendil, millel 1GB idasaksa elik DDR kiiret mäluollust.
Pole ma aga igatahes poolteise kuuga suutnud oma vana Dell LatitudeC640 nimelist massinat, millel poole gigabaidi ulatuses vana ja aeglast mälutüüpi, kooma viia. Kuigi programmid avanevad suht aeglaselt, on nad töövalmis ning kasutaja võib kindel olla, et tema töö saab ka tehtud.
Ilmselgelt vajan ma kergemat distroversiooni, võrdlemaks masina enda jõudlust. 
Mageia seda ka võimaldab, pakkudes peale vaikimisi töölauana tuntud KDE kõrval sisselogimisel keskkonna muudatust IceWM näol, mis annab mu masinale puhanud käigu, kuigi selle väljanägemine tundub veidi niru olema.


Kuramuse päralt, selline tarkvara kogum, mis Mageias pesitseb, peaks iga raalihuvilise selle poole pead pöörama. Ma pole oma uudistamise ajel kõiki jõudnud läbi käia. Mul muud ka teha.
Muidugi, Debiani baasil ubuntuliselt üle minna on tsipa aeganõudev, vähemalt mulle, aga ma ei kahetse seda.
Omal ajal XP-lt pingviinile üleminek oli veidi valutum, seda tänu psühholoogilisele aspektile, kus pidin tumbajuhanina omandama uusi arusaamu asja toimivuses. Nüüd, olles ammu pingviiniga tegemist teinud, ongi kõikse raskem see osa, kus kurat ma ei tunne linuksit, kuigi aastaid seda kasutand? Muidu on kõik sarnased, kuid mingi asi on hoopis teisem.
Meenutasin kunagise Mandriva hingeelu – no toona ei olnud vajadust konsooli kasutada, kuid nüüd oleks vaja, aga näed, pean vist paprile panema, mesmoodu täpsemalt mingi käsk välja näeb, välja kribada.
Debianil on asi selgemalt välja öeldud ning nüüd Punamütsikese süsteemi süües on väheke segapudru mu mäluolluses, kus need kaks pakihalduse haldamised lähevad segi ja tulemuseks on ajulühis. Noh, minu puhul see asi nii on, sest ega siis vanale pinile trikke ei õpeta küll.
Aga kes hakkab algusest peale, sellel on palju lihtsam RedHati sisteemi omandada.
Üks Mageia eripära, mis ilmselgelt osutub paljudele suureks plussiks, eriti ID-kaardi kasutajatele, on see, et installimise ajal maakeelt valides lisandub automaatselt ID-kaardi tarkvara, mis muukeelsetest valikutest üldse puudub.
Muidugimõista on see kurambuse tarkvaravalik üsna suur.

Katseeesliks on Dell Latitude C640, millel 2GHz prose, 512MB mäluollus ja pilti jooksutab silme ees ATI nimeline graafikakaart. Töölauaks aga KDE.
Et asi liiga kiitlemiseks ei läheks, siis mõned väikesed miinused man, mis pigem riistvaralisena kimbutavad.
Ühe asja tegin juba kindlaks – videosid ülalmainitud konfiguratsiooniga ei jooksuta, esitab slaidiprogrammi hakitud heliga.  Võib-olla on see põhjustet videokaardi juhtohjurite poolt.
Mine tea, äkki peangi kergekaallase ntks. LXDE, xfce või hoopis Enlightenment-töölaua peale panema, et saaksin plaatidelt filme kaeda?
Üldiselt on asi kombes – ei miskit hullumeelset sabastoikat pole Delli ja Mageia kooslus mulle seniajani vastu lõusta pannud.
Muusikakuulamine on kombes senini, sest Cirruse-nimeline helikiip on väegade kapriisne. Nimelt on nimetet helikiip aegade hämarusest mõnikord streikima hakanud, väljutades kahinat, kusmanu olen ühe vana kõrvaklapi juhtmeühendusotsiku ülejäänud saastast eraldanud ning kasutanud toda pulka sellesinatise kahina vaigistamiseks.

Ahjaa, meelde tuli...
Üks suur miinus lollvara poole pealt on Kopete nimelise kiirsuhtlusprogrammiga, ta sinder hakkas mul oma elu elama. Aga seda on hoiatanud üks sõber mul ammu, et vaheta tuu Pidgini vastu ringi.

Tumbajumbana ei oska ma muud ütelda, et proovige ise ärr.

Üks väga tark link manuliseks...

9.9.13

Lugeja küsib...

Et siinilmas nõuab rahvas tsirkust ja leiba, siis on Raisakull avastanud Seemitsopa veergudelt huumorikülje, misse asendab mingil määral absurdini küündivat omaaegset „Edasi“ naljakülge „Herilane“.

Jutt käib rubriigist „Lugeja küsib...“, mis koosneb ilmselt seatinablondtibisurnalistide eluga kokku puutuvatest neile ületamatutest probleemidest, et enda lollustele mitte viidates pannakse suvalised nimed man. Juhtumisi on tekkinud sääl lausa huviklubi, mis pakub ka teemasid, millest eluvõõrad ajakirjanikud võiksid kribada.

Nendin järgmist:
Juhitamatusse allakäigulifti oleme sattunud oma kuulsa AlmaMaateri žurnalismiteaduskonnaga, kus koolitatakse küll ja kuidas veel, aga seda koolituse tulemust mõhkugi näha pole.
Huvitav, mille alusel vastuvõttu teostatakse?

8.9.13

Tulikuuma kartulit peopesas hüpitades...

Tänavu kevadel sai kodakondsetega salajast plaani peetud, et läheks ja teeks sel suvel ühe Soome tiiru ärr. Et nemad lähevad ja kas mina olen samuti käpp? Noo kuidas siis nii, ikka olen käpardist käpp. Aga asjalood kujunesid nii, et ei tulnud ega tule sellest plaanist miskit välja.
Sest kapitalistliku ilmakorra kohaselt peavad nemad eestlase moodi tööd vehkima, samas kui mina Jänkistani kombe kohaselt jalad laual kommunistlikult pöidlaid keerutan ja lakke sülitades kuulan, kuidas kusi Preisi täpsusega sotsialistlikult põide tilgub.
 Seetõttu olen ka mina veidi laisklemagi hakanud – pole oma peakolu tööle viitsinud panna, et selle-aastane niinimetet „Anarhiline raisakulli rattaralli vol.2“ saaks ärr peetud.
Nüüd on mõte see siiski ärr pidada, kui ilma jagub. Ja toimuma saaks see Neerutimail, milline on mulle ka avastamiserõemuks. Üksi on narr seda teha. Ilmajaam lubab ilusat ilma kuni järgmise nädala lõpuni, siis tulevat pikem sajuperiood. Nõnda, et see kuu ei mängi väljagi. Põnevam olekski oktoobrisse lükata seesinatine, siis on üsna sügisemoodi jahedus ning putukaid ka vähem. Lisaks eeltoodule olematu liiklus.
Kaarti kui sellist mul ei juhtu olema.

Eks ma mõtlen veel asja üle järgi...

7.9.13

Nõndaviisi siis...

Homme hommikul, kui ristirahvas kirikus, ammuli sui, pastori mulinat kuulata eelistab, püüan mina, vaene mees, kullakambrit tühjendada.
Muidu võinuks täna oma äratulnud ja seeditud kuldhamba sellest sitalasust välja sõeluda, kuid pesupesu on käimas – masin peseb, osa pesust juba kuivab.
No nii äraspidist tegutsemist pole ma ammu teostanud – eile oli saunaõhtu, täna pesupesu ning homme sitavedu.
Normaalne inimloom käitub tavalistes oludes ikka vastupidiselt.
Aga kes ütles, et Raisakulli mõtlemine normaalne on?

5.9.13

Statistiline kahtluseuss

Vaatsin statistikast, et mingisugustest imelikest kohtadest on käesolevale ajaraiskamiseplatsile tuldud kohvitama.
Kunagi pani mu kulme kergitama vereimejate/sombide/libahuntidest kihavatest saitidest tulnud külastused, siis nüüd ei oska ma midagi selle järgneva kohta ütelda.
Lähtekoha-aadressiks on suvaline imelikul kombel 8 märgiline tähe-numbrijada punkt kolmekohaline tähtedejada punkt gs, mõni külastus on tulnud ka domeenilt punkt co.

Mulle, kui nõukogude laussalastamise propaganda ajastul üleskasvanud indiviidile, meenub ülalolevale pilku peale heites, kuidas omal ajal olid kõik tehased/vabrikud/autobaasid nummerdet, luureromaanide/filmide tegelased kandsid nagu vangidki salapäraseid numbreid, röökimata nendest salajastest šifritest, mille abil konspiratiivselt sõnumeid vahetati.
Siuke tunne jääb manuliseks, et mingid luureametkonnad on mu tagasihoidlikku plöögi hakanud külastama.
Või ma eksin selles?


Lisaks on veel kõikehõlmavale armastusele juurde tekkinud sellised sõnad,
ms kuznetsova,
turisti eelkäija -
põrguingli õlleklaas



4.9.13

Kunst massidesse!

 Ajataet aamuriv’i teatel ajab inimloomadel kopsu üle maksa viimasel ajal klanitud ja lakutud postrid, mis Tarvanpääle on üleöö tekkinud.
No ma ei saa aru, milleks vihastuda?
Pigem võiks iga bussiootaja või möödakäija oma loomingulist poolt üles näidata ning markeriga need plakatid üle võõbata – vastavalt meeleolule, mida antud sittpoliitiku lõustalarhv tekitab. Umbes nõnda, et kui teeb nalja, siis joonistad koolipapalikud prillid manu, kui vihaseks, siis niinimetet gaasitorbiku-vuntsid. Lisaks pühhaaurat-sarvi-kikkhabet-jne.

Poliitikud on jubedalt edevad kujud – neist õhkub narkootilist nartsissmust.
Kui keegi nende ilusa meela naeratusega pildi pihta tulistab, siis solvutakse rängalt, et äranunnutatud liivakastitited ei saa raugaeaski leppida.


Mina olen juba aastaid märki lasknud.
Tõsi küll, peldikus.
Nonde prospektidega, milles on paljulubavaid sõnu ning muidugi noid teostada lubav lõust, mis mu postkasti risustab, olengi peale lampkasti tühjendust ärr vooderdand sel lihtsal põhjusel, et sitakogumisekast kauem vastu peaks.
Oma kogemustest tean, et tõesti on vabastav see tunne, et saad kere tühjendamise ajal poliitilist arvamust edastada, sittudes peldikus poliitikute hääsoovliku naeratuste saatel talle neile otse suhu.
Las aga mekivad, raiped!

Valimistetest vahepealsetel aastatel olen peldiku lampkasti aga vooderdanud kataloogidega, kusmanu kenast säärejooksust hoolimata ei päästa reklaamitav hirmkallis karusnahkne mantel modelli iludust.
Justkui annaksin ma iseenda teadmata semantilise tähenduse neiukeste ilule – kõik on kaduv!

2.9.13

Looduslik valik

Eile hoidsin vaikimisi suu kinni – ei tahtnud tarkuse päeval oma loraga inimloomi tülitada.
Täna mõtlesin oma loodusvaatlusi vahendada.
Nimelt, nagu teada, pikeerivad metsas põdrakärbsed.
Hoolimata sellest, et mul peas uhiuus punane metsamehe kiiver, mis peaks üsna kaugele nähtav olema.
Aga olete näinud punase kiivriga põtra liikvel?
Ma küll pole. Kui just mõned naljahambad põhjanaabritele ei viita.
Novaat siis, põdrakärbsed peaksid aru saama, et ma pole põder, vaid põdur Raisakull, kelle veri ei sobi neile teps mitte.
Olen sunnitud tõdema, et nende värvipimedus on kui vitsaga löödud.
Nemad, nagu öeldud, pikeerisid hoolimata bensuvingust mu kraele, et seejärel kähku mu kaela mööda nigu everestile ronida. Et mul kolp eelmisel nädalavahetusel kiilaks sai aetud, siis nüüd oli kuidagi imelik tunda, kuidas keegi ronib siilimoodi soengut mööda üles.
Millegipärast kipub nüüd kael kihelema, raibe.

Nagu erinevad allikad teavitavad, on põdrakärbsed raudkärbseliste liigist, kes poegivad. 
Ei aita nende vastu ükski tõrjevahend. 
Tegutsevad augustist oktoobri lõpuni.
Ainukene lohutav teadmise asi on, et inimveri neile ei sobivat, küll aga paneb põdrakärbse sülg korralikult naha sügelema. 

Kuramuse piiber on ilmselt jalga lasknud – kirbud võtsid võimust?
Veetase on rahustavalt madal, kuid see hävitustöö, mis tipnes kalda röövimisega ja fjordide kaevamistega, on minusugusele liig-mis-liig. Maamaksu maksan niiehknaa kaardimaterjali alusel, mitte kaks-kolm meetrit väiksema kaldaäärse pindala pealt. Lisaks on üks rauast piiripost kaduma lännu. Misse omakorda võimaldab riigil minult sisse kasseerida trahviraha. Röökimata tollest, et ebaseaduslikud ehitustegevused on toimunud minu haldusalal – pesakuhil ja paisutamm. Lisaks veel jõe solkimine ehk mudastamine.

Möödunud talvel külisid saared hirmast moodi oma seemneid laiali, kuigi eelnevatel aastatel nad ei harrastanud seda sadumasut – kui, siis vähesel määral.
Nüüd olen paar päeva metsasihil ning jõeäärses kaldavallis lisaks muule taimestikule märganud just saarte pealetungi. Tõrjevahendiks on mul mootorvikat, millele on monditud alla kolmiktera.
Tõsi, varasemad olid toomingavõsa vohamise aastad - tänavu nii hull ei olnud millegipärast.