Üleüldise hala, mis WindowsXP toetuse lõppemise teemal nüüd valihäälselt kõlab, taustal ongi paslik kogu ilmamaa progressiivsele elanikkonnale turvalist, töökindlat ja mis peamine, ilma mingisuguse tasuta jagatavat vaba tarkvara vaimus operatsioonisüsteemi tutvustada.
Täna valisin selleks Mageia nimelise distro.
Mulle tundub, et Mageia arendajad on üsna tugeva süsteemi kokku pununud.
Kui ma olen esimese kasutamisekuuga lihtlabaselt suutnud Estobuntu ja muud *buntulised nõnda kokku jooksutada, et pidin kuu lõpus puhta installi teostama, siis Mageia puhul see nii ei ole.
Et kas olen üks mingisugune sadist, kes vägistab vaimu? Ega ei ole küll, kusjuures. Pigem võtan Gillesist eeskuju – nimelt oli tema legendide ja lugude järgi siuke inime, kes pani rajal täiskiirusel sõites proovile võidusõiduvormeli võimekuse, teostades tollega ka piruette ning väljasõite. Kõik selle nimel, et teada masina käitumist piirsituatsioonis. Aga tuu ei puutu asjasse.
Tegelikult olen suutnud *buntulised koomaseisundisse viia ASUSe EeePC 901 nimelisel isendil, millel 1GB idasaksa elik DDR kiiret mäluollust.
Pole ma aga igatahes poolteise kuuga suutnud oma vana Dell LatitudeC640 nimelist massinat, millel poole gigabaidi ulatuses vana ja aeglast mälutüüpi, kooma viia. Kuigi programmid avanevad suht aeglaselt, on nad töövalmis ning kasutaja võib kindel olla, et tema töö saab ka tehtud.
Ilmselgelt vajan ma kergemat distroversiooni, võrdlemaks masina enda jõudlust.
Mageia seda ka võimaldab, pakkudes peale vaikimisi töölauana tuntud KDE kõrval sisselogimisel keskkonna muudatust IceWM näol, mis annab mu masinale puhanud käigu, kuigi selle väljanägemine tundub veidi niru olema.
Kuramuse päralt, selline tarkvara kogum, mis Mageias pesitseb, peaks iga raalihuvilise selle poole pead pöörama. Ma pole oma uudistamise ajel kõiki jõudnud läbi käia. Mul muud ka teha.
Muidugi, Debiani baasil ubuntuliselt üle minna on tsipa aeganõudev, vähemalt mulle, aga ma ei kahetse seda.
Omal ajal XP-lt pingviinile üleminek oli veidi valutum, seda tänu psühholoogilisele aspektile, kus pidin tumbajuhanina omandama uusi arusaamu asja toimivuses. Nüüd, olles ammu pingviiniga tegemist teinud, ongi kõikse raskem see osa, kus kurat ma ei tunne linuksit, kuigi aastaid seda kasutand? Muidu on kõik sarnased, kuid mingi asi on hoopis teisem.
Meenutasin kunagise Mandriva hingeelu – no toona ei olnud vajadust konsooli kasutada, kuid nüüd oleks vaja, aga näed, pean vist paprile panema, mesmoodu täpsemalt mingi käsk välja näeb, välja kribada.
Debianil on asi selgemalt välja öeldud ning nüüd Punamütsikese süsteemi süües on väheke segapudru mu mäluolluses, kus need kaks pakihalduse haldamised lähevad segi ja tulemuseks on ajulühis. Noh, minu puhul see asi nii on, sest ega siis vanale pinile trikke ei õpeta küll.
Aga kes hakkab algusest peale, sellel on palju lihtsam RedHati sisteemi omandada.
Üks Mageia eripära, mis ilmselgelt osutub paljudele suureks plussiks, eriti ID-kaardi kasutajatele, on see, et installimise ajal maakeelt valides lisandub automaatselt ID-kaardi tarkvara, mis muukeelsetest valikutest üldse puudub.
Muidugimõista on see kurambuse tarkvaravalik üsna suur.
Katseeesliks on Dell Latitude C640, millel 2GHz prose, 512MB mäluollus ja pilti jooksutab silme ees ATI nimeline graafikakaart. Töölauaks aga KDE.
Et asi liiga kiitlemiseks ei läheks, siis mõned väikesed miinused man, mis pigem riistvaralisena kimbutavad.
Ühe asja tegin juba kindlaks – videosid ülalmainitud konfiguratsiooniga ei jooksuta, esitab slaidiprogrammi hakitud heliga. Võib-olla on see põhjustet videokaardi juhtohjurite poolt.
Mine tea, äkki peangi kergekaallase ntks. LXDE, xfce või hoopis Enlightenment-töölaua peale panema, et saaksin plaatidelt filme kaeda?
Üldiselt on asi kombes – ei miskit hullumeelset sabastoikat pole Delli ja Mageia kooslus mulle seniajani vastu lõusta pannud.
Muusikakuulamine on kombes senini, sest Cirruse-nimeline helikiip on väegade kapriisne. Nimelt on nimetet helikiip aegade hämarusest mõnikord streikima hakanud, väljutades kahinat, kusmanu olen ühe vana kõrvaklapi juhtmeühendusotsiku ülejäänud saastast eraldanud ning kasutanud toda pulka sellesinatise kahina vaigistamiseks.
Ahjaa, meelde tuli...
Üks suur miinus lollvara poole pealt on Kopete nimelise kiirsuhtlusprogrammiga, ta sinder hakkas mul oma elu elama. Aga seda on hoiatanud üks sõber mul ammu, et vaheta tuu Pidgini vastu ringi.
Tumbajumbana ei oska ma muud ütelda, et proovige ise ärr.
Üks väga tark link manuliseks...
