Maasikaid?

Minge õige metsa! Seal peab vast valminud olema...

Metsikud maasikad

Selleaastane jaan

Jaanilaubal hakkas sadama ja kuna vallasaksad ei viitsinud mujale valla jaanikut orgunnida kui Aravetele, siis Raisakull ei viitsinud ca 10 km kaugusele ligunema minna, kuigi lähim koht selleaasta jaanitule pühitsemiseks oli Käravete.

Nii istus Raisakull rahumeeli kodus, rüüpas kõiksepealt kaks sassi ärr, et seejärel võtta külmikust nädalavahetusel küla peal kaljapudelisse villitud koduõlle ja teha omale hea ärrolemise – nimetet seda vist telekajõllitamiseks.

Lisaks sellele tutvus Raisakull Android-plärahvoniga...

Kui nüüd kellelegi tuli Raisakulli-poolne soovitus G+ kaudu ühele tasulisele Revali linna kaardirakendusele, siis see oli puhas ja pesuehtne näpukas. Raisakull tahtis kerida, saate aru - lihtsalt kerida, kui näpp läks G+nupule pidama ja nii see õnnetu soovitus tuligi. Mistõttu pole enesetunne sugugi häppi...

Üldiselt ei kavatse Raisakull ühtegi äppi osta, veel vähem reklaamida tasulist rakendust.

Verine pühaba

Pühaba ommiq toibudes taarus Raisakull nurga taha vett laskma.

Valitses vaikus, mille lõhestas maanteel põrisevad plekiga ülelöödud metallskeletid, millele lisandus Raisakullipoolne veesorin. Õigemini küll kuse-, või hoopis – nagu tänapäeval viisakas seltskonnas suure suuga mainitakse – uriinisorin.

Enda hügieeni kallal lõpetanud, vantsis Raisakull mööda märga kastesest muruvälja terrassile jalgu kuivatama. Tund hiljem ärkas ümbruskond elule. Hõikeid jagus nii paremale kui vasakule, ette ja taha... Enne hommikust kehakinnitust oli Raisakull jõudnud ka päeva välikemmergus kirja panna.

Päeva peale, kui ilm ilus, tehti algust täpsuslaskmisega – välja toodi optilise sihikuga õhupüss. Märklauaks oli õllepurk, mis mingi toki otsa oli asetatud.

Raisakull proovis siis kah märki lasta – esimesed kaks lasku kimasid raudselt mööda – no mingi x-kordse suurendusega okulaar soodustas "märgi" ujumist, siis kolmanda lasu ajal otsustas „maailmanimega täpsuslaskur”, nimepoolest siiski Raisakull, et tuleb peakolu sihikule lähemale saada. Hea oli nüüd sihtida, aga kui päästikule vajutas, siis lõi püss momendiks tagasilöögiga okulaari kulmude vahele. Raisakull tundis valu, siis hakkas verd nirisema tekkinud haavast, millest „perssekukkunud snaiper” eriti ei hoolinud. Pigem ikka sellest, et kulmudevahe saaks ikka midagi jahedat paistetuse vältimiseks. Leidiski Raisakull garaažipõrandalt kasti, mis kandis Sassi-nimelisi õllesid, haaras paar purki kaasa ning asetas ühe neist oma kulmude vahele...

Õhtul, enne ärrtulekut, pakuti Raisakullile Androidiga sammsungi-nimelist plärahvoni. Et omanikul on tööandja poolt niiehknaa soni antud, siis seisvat see eelpoolmainitud plärahvon kapisahtlis.

No mis sai vaesel Raisakullil selle vastu olla – võtta see nii proovitutvumiseks kaasa.

Raisakullil endal on muidu Symbianiga Nokia igapäevaselt kaasas.

Siis saab hakata võrdlema kumbagi plärahvoni.

Aga sellest vast õige pea.

Lauba ommiq siis..

... kattis Raisakull oma nõdravõitu peakolu ribistatud munakoorega ja vänderdas küla peale. Mida lähemale sihtkohale, seda rohkem taevast vett alla tuli. Raisakull oli ettenägelikult pakkinud seljakotti Husqvarna kirjadega vihmamantli, ajas selle selga ja nii ta jõudis kohale üsna kuivana. Kohapealne talguliste emand oli ainult suud maigutanud ning lõpuks küsinud – ega ometi Raisakull ligunenud ole?
Mille peale oli Raisakull muianud ja urisend nokaotsast – pole häda miskit!

Ega molutada polnud midagi – kondiaurumasin garaaži, seljakotist rullikeeratud tööülikond selga, seesama vihmapalitu otsa ning tööpostile. Nagu talgulised oodanuks pikisilmi Raisakulli ilmutust, et saaks ainult tööle jalaga takka äiata.

Noorperemees pakkus enne veel koduõlutki, millest Raisakull üheainsama lonksu lürpis – nii ettevaatuse mõttes, sest mine sa tea kui kange see olla võib. 

Esmase soojana aitas Raisakull laudu virnast värvimistelki kanda, siis läks lahti aiapostide maassetsementeerimiseks. Laserniveleerijaga sai postidele kõrguse ja müürinööriga rivi paika. Pärastpoole sai vaadatud, et lausa saksa täpsusega. Peremehed olid lõõpinud, et jah, sauna vundament sai omal ajal küll silmaga loodi valatud, no kuidas ei saa nüüd ilma laserita aiaposte paika panna? Alul oli postibrigaad neljaliikmeline, siis kahanes see lausa kaheseks kätte ärr, kuna üks talguline pidi mesilastega tegelema ja teine aga moblaga ajama mingeid tööasju – firmasaladus olla, et eemaldus vähe kaugemale...

Õhtaks olivad aiapostid ilusasti rivis nagu tinasõdurid, õieti siiski nagu Lihavõttesaare kujud, maa sisse valatud, teistel aga lauad-prussid värvitud. Vot siis alles õige jooma- ja söömaorgia pihta hakkas, mis vahelduva eduga varaste homkutundideni ketras kuni viimased alla andsivad.

Tänane ajupabul

Peab ikke ropult väegade sitt töö olema, et õhatakse heldinult: KULDSED KÄED!!!

Raisakulli nädalavahetuse aruanne

Täna viskasin kõik määrdunud hilbud, mis ma parasjagu leidsin, pesumasina ette hunnikusse. Sorteerisin need määrdunud pügalate järgi hunnikutesse – väga määrdunud rõivad jäid teiseks vooruks. Viskasin esimese laari masinasse, lisasin pesupulbrit ja masin käima, seejärel ise surnuaeda lilled viima ning tagasitulles hüppasin poest ka läbi. 

Selle ajaga kui ma kottu naasesin, oli esimene sats ootamas traadile riputamist. Otsisin kõikse tuulisema osa ning lõksustasin oma puhtad hilbud ritta. Siis panin teise laari hilpe masinasse – sedakorda trööbatud tööriided.

Eile sai aida uued harjalauad otstest täisnuka alla saetud ja üle võõbatud impra-nimelise rohelise möksiga. Poole võõpamise peal oli siuke tunne, et pilt tahtis hakata vägisi tasku minema. Olgugi, et värskes sirelilehalises luhvtis sai pintseldatud. Järgmine nädalalõpp on "pronnitud" harjalaudade kinnitamiseks aida katusele. Senikaua kuivavad teised garaažipõrandal, mille ma möödunud suvel valasin.

Tööriideid katankale riputades oleks tuulehoog mu pikali puhunud. Vaatasin, kuidas saekaitsega tunked ja piraaditööpüksid tuule sisse võtsid ning mu silme ette manati aju poolt need oranži-valgetriibulised torbikud, mis lennuväljadel tuule tugevust ja suunda pilootidele näitasivad.

Et tänase tuulega polnud tahtmist eriti väljas rassida, siis otsustasin garaažis kondiaurumasinal piduriklotsid välja vahetada – tagumine aeg oli küll. Seejärel võtsin hoogu, et need ka sisse sõidetud saaks, aga vaadates tuule tugevnemist loobusin sellest mõttest.

Homme ka päev.

Lähen ära pakku

Tegelikult olen mina ka pagulane – põgenen iseendasse, kui miski tuska teeb või vihaseks ajab. 
Minu puhul iseendasse pagemisel ehk siis oma kere väiksemasse soppi minemisel millegipärast ma ei tunne end ahistatuna, pigem on siin avarust rohkem kui ilmaruumis kokku.

Paku pealt läbi käinud halud, kuid kirves on pakus elik paos,
on kuradi pagulane teine

Võimalik, et püüan sedasi isiksuse kahestumise/kolmestumise... teket luua. Üldiselt on see mul korda ka läinud, kuid naasmine tänasesesse elutempo virrvarri on aegajalt raskemaks kujunenud. Bojaarimaikat mu riidekapis küll pole, kuid ükskord saan selle suvalist hullu külastamast tulles hõlmaaluse salakaubana oma kollektsiooni nihverdatud niikuinii.

Seoses pagulaste-teemaga ajab mu kolbas mingi soomlane millaski 80-date lõpupoole, vist oli see Sopotis, mingit laulujoru midagi sellist: seevio seevio pae pae...  

Pagulased metsast