Surma eest pole pääsu

Elu on suremiseks loodud – põnevalt sätitud, et ootamatult ühel hetkel...

Kujuneb välja hasartmängija sõltuvus.

Matused pole mulle kunagi meeldinud.

Ja ega minu pärast pole vaja kogu sõpruskonda või sugulashorde peiedele kutsuda.

Seda asja saab vaikselt korraldada.

Elementaarselt, justnagu käib üks mehine kusemine võpsikus – ainumas rituaal on raputamine, et mingi puuk püksi ei satuks.

Ei, ma ei kavatse veel hinge heita, kuid varakult tuleb mind ümbritsevat inimloomakarja harjutada mõttega, mida teha minu surmajärgse kasutuks osutuva kerega.

Midagi olen kribanud siin aastaid tagasi, andes kaudselt vihjeid.

Kõnelenud laia auditooriumi ees, pälvides mittemõistvaid pilke ning arusaamatuid ja hukkamõistvaid ninaesiseid pominaid...

Meenutades aegade algusest, mida mäletan, oli üks esimesi, mitte just päris esimene, mälupilte kellegi matused.

Täna alles lõi kupli all klaariks, kuhu mu arunatuke kadus.

Tosin aastat hiljem kaimu matusel pistsin pildi tasku ja ümbritsev keskkond ehmatas selle kõva kolaka peale, mille tekitas mu peakolu vastu põrandat kukkudes.

Vist sellest ajast on peapõrutuse tagajärjel mu mõtlemine pea alati mitte just palju, aga siiski metsa poole kaldu olnud.

Tuu viimane lause on tagasihoidlikul moel kirja pandud – tegelikkuses on olukord hullem.

Kui britid lahkuvad...

Sihuke kentsakas mõttemülgas hakkas mu nõdravõitu peakolus mulksuma.

Juhul, kui selline globaalse haldusega riik nagu Suurbritannia otsustab jõuroliidust lahkuda, siis peaks meite kooliprogrammid ka üle vaatama, seda just inglise keele koha pealt.

Kuna me oleme olnud sajandeid saksa kultuuri poolt lämmatatud, siis peaks haridusasutused hakkama nüüd saksa keelt rohkem tarbima. 

Teisisõnu lõpetame inglise keele õpetamise ära ning asendame selle doitsiga. 

Võib-olla kärab siin ka prantsuse, hispaania, portugali, rootsi, flaami vms. keeleõpegi ära, kui me ikka mõne jõuroliidu suurrahva keeleta hakkama ei saa.

Noneh ministrisaks

Ma tõesti ei tea, kuidas mujal, kuid meil on siin igatahes neljarealine maanteelõik olemas...

Inimkond on haige

Eriti tuu osa, kes tegeleb mingisuguse spordialaga. 

Tänapäeva niinimetet "nutihullus" oma aktiivmonitoridega ja rakendustega soodustab selle süvenemist veelgi. 

...oh kiirus
peatu viivuks...

Mulle sattus hiljuti kätte üks vana Spordileht aastast '85, kus vana-aasta kombel tuuakse karikatuuride nahas muhe muie näole. Allpool kirjeldatud sirgelduse autoriks oli keegi nooruke Vahur Kersna.

Kaks vanameest, ütleme nii – üks kojamees luuaga ja teine tudisev majaomanik kepi najal, kaevad tänaval jooksvat dressides kodanikku. 

Kojamees ühmab, näidates pöidlaga jooksja poole: „On teine ikka vist väga haige – muudkui tervisejookseb ja tervisejookseb...”  

Küünlakuu esimene nädal...

... oli täis õnne-ja-tervist-soovijatest tulevaid ja laua alla minevaid tegelasi ning ega see minu tengelpungale ja tervisele eriti hästi ei tahtnud mõjuda. 

Tollepärast ma mõtlesin, et munsterdaks end Lätti pagulaseks. 

Et igasugu majandus, mugavus, sõja jne. pagulasi oli jalaga segada, siis pannuksin end kirja kui pohmellipagulane.

Selleks sai ka läbi udulörtsise Eestimaa Läti-Valka kimatud.

Noh, sääl ju kangem kraam suht odavam kui Valgas.

Ei ühtegi piiripabulat polnud näha, korravalvurid lõid aega surnuks ilmselt Valga militaarmuuseumis – igatahes seirasid mu okulaarid sealses hoovis kahte võmmimasinat.

Läti Uduvere ees oli siuke tunne küll, et pole ma ühti väljamaale sattunud, sest Eesti numbritega masinad hõivasid kogu selle vaba ruumi, mis viinapoe ees laiutas. Paar tuttavatki hakkas silma.

Kui maksmiseks läks, vaat siis oli mul raskusi arusaamisega. Alul tahtsin käratada, et raisk, röögi eestimaa keeles, siis tuli meelde, et ma Lätimaa pinnal seisan. Ehkki see ju vana Liivimaa on, midagi oleks saanud sarnaselt soome keelega hakkama, kui liivlane oleks leti taga olnud...

Aga tegelikult olin siiski transamehe eest väljas, palgaks nõutasin kaheliitrise Livu Rubenist, mille ma onupojaga kahe peale tagasiteel põhja peaaegu ärr jõime.

Ajuollus käristas juba välja mõttejublaku, et korra nädalas võiks nagu Valgas magu täitmas käia, sest...

Juhul, kui sa lähed ise Valka Läti poolele odavat viina ostma (meite viletsus on rahahädas, et aktsiisi tõstsivad), siis tagasiteel soovitan mina küll Valga siinpoolses otsas läbi astuda korea restoraanist „Horan”.

...sihuke õrn elukas möirgas seina peal...

Ma ei uskunud eriti võõrustaja juttu, et ühest korralikust lõunasöögist ning akvaariumitäiest õllest jagub täiskõhutunnet kohe mitmeks järgnevaks päevaks. Endale tellisin menüüst mingisuguse

...mul oli raskusi selle koguse nahka pistmisel...

bibi...nimelise riisitoiduvärgi lisaks õllele. Täitsa söödav kraam oli - ei karjunud ega vingerdanud hamba all. 

Lisaks aitasin õel miskisugust kergemat sorti

...igatahes siin olid kanalihapudinad., mis on vähe kergem sööt..

lao...riisimöginat hävitada. 

Ega mu pea ole prügikast, et Kimimaa toitude pikki nimetusi tallel hoida.

Mu vats sai nii ärr pargitud, et tänagi polnud mul isu eriti miskit sisse luristada.

Ime küll, täna üle pika aja uudiseid sirvides tajusin, et Põhja-Korea Kim saatnud minu auks, kes ma esimest korda elus korea sööki õgisin, raketigi kosmosesse...

Täna ta vist tuli...

No mis siis ikke, hääd idamaa padupunase kõrvetava elik tšillipiprapärdiku aastat!

Kaduviku nimel

Käisin eile õhtul kultuuritemplis. Naabermaakonna ajaloolises keskuses. Kus näidati petiseid.

Mitte sellest ei taha ma kõnelda.

Vaid inimloomade suhtumisest, mis mulle kui kultuurivõõrale maamatsile silma hakkas.

Jah, ma tean, et aeg on topeltseitsmepenikoorma jagu edasi kihutanud, kui mina hallil eelajaloolisel ajal viimati teatris käisin. Sellest ajast on ka mu eelmised mälukillud ajukäärude sügavusse pressinud.

Mõned killud siis omaaegsest mäluaugust Tarbatu Vanemuisest:

Näiteks, kui sa jõudsidki varem kohale, siis oli sul aega ringi liikuda ning tuttavaid inimesi piinama hakata. Kui aga kedagi tuttavaid näha polnud, siis oli aega kooserdada mööda galeriid ja teha tähtis molu pähe ning lõpuks said maanduda enda väljalunastatud pehmele punast karva toolile. 

Vaheaja saabudes tuli kibekiirelt baari poole kimada – et siis oli sul vähemalt ninaesine söögiolluse näol ees ja sa jõudsid ka teist vaatust erksalt kaeda hoolimata tilkuvast ülirasvasest kiluvõileivast ja konjakisõõmust, suunurgas tolknevast koogipurust ei tasunud vast kõssatagi.

Mina vähemalt tol ajal küll ei hoolinud topelthinnaga kallist õgimisest, kuid järjekorra pikendamises olin ma omal ajal meister küll...

...kui kroonitud lühtrid vehklevad virmaliste kombel...

Tänasel päeval, õieti küll eile õhtul, Rakvere Teatris käies ei saanud mina küll aru, et aeg on sügava Brežnevi-ajastuga muutunud – pigem tundus suhtumine hullem olema.

Külastajaid ei usaldata, äkki virutavad toolid saalist minema, seetõttu tehti saaliväravad lahti niiumbes 10 minutit enne etenduse algust. Seniajani leidsid paljud, et kehakinnitus oleks asjaline, sestap olid baarilauad hõivatud.

...võiks ju subtiitrite lisamise võimalus olla ka siin...

Enne etenduse algust paluti moblad välja lülitada. Mis on elementaarne palve, kuid teatrikülastajad võiksid ise selle peale tulla.

Vaheajal oma konte sirutades otsustasin huvi pärast kaeda, mida inimloomad ka veerandtunni jooksul tegema hakkavad ka?

Mu okulaarid nägid, et asi on hullem kui minevikumälestused ning möiratasid pööblile – ega te ometi siia jooma tulnud?

Ehh...

Mõni taris isegi joomata jäänud pokaali teise vaatusesse kaasa.

...mida kõike kaduviku nimel ära ei tehta...

Muide, eilane Rakvere Teatri külastus oli mul elu jooksul esmakordne.