Kaduviku nimel

Käisin eile õhtul kultuuritemplis. Naabermaakonna ajaloolises keskuses. Kus näidati petiseid.

Mitte sellest ei taha ma kõnelda.

Vaid inimloomade suhtumisest, mis mulle kui kultuurivõõrale maamatsile silma hakkas.

Jah, ma tean, et aeg on topeltseitsmepenikoorma jagu edasi kihutanud, kui mina hallil eelajaloolisel ajal viimati teatris käisin. Sellest ajast on ka mu eelmised mälukillud ajukäärude sügavusse pressinud.

Mõned killud siis omaaegsest mäluaugust Tarbatu Vanemuisest:

Näiteks, kui sa jõudsidki varem kohale, siis oli sul aega ringi liikuda ning tuttavaid inimesi piinama hakata. Kui aga kedagi tuttavaid näha polnud, siis oli aega kooserdada mööda galeriid ja teha tähtis molu pähe ning lõpuks said maanduda enda väljalunastatud pehmele punast karva toolile. 

Vaheaja saabudes tuli kibekiirelt baari poole kimada – et siis oli sul vähemalt ninaesine söögiolluse näol ees ja sa jõudsid ka teist vaatust erksalt kaeda hoolimata tilkuvast ülirasvasest kiluvõileivast ja konjakisõõmust, suunurgas tolknevast koogipurust ei tasunud vast kõssatagi.

Mina vähemalt tol ajal küll ei hoolinud topelthinnaga kallist õgimisest, kuid järjekorra pikendamises olin ma omal ajal meister küll...

...kui kroonitud lühtrid vehklevad virmaliste kombel...

Tänasel päeval, õieti küll eile õhtul, Rakvere Teatris käies ei saanud mina küll aru, et aeg on sügava Brežnevi-ajastuga muutunud – pigem tundus suhtumine hullem olema.

Külastajaid ei usaldata, äkki virutavad toolid saalist minema, seetõttu tehti saaliväravad lahti niiumbes 10 minutit enne etenduse algust. Seniajani leidsid paljud, et kehakinnitus oleks asjaline, sestap olid baarilauad hõivatud.

...võiks ju subtiitrite lisamise võimalus olla ka siin...

Enne etenduse algust paluti moblad välja lülitada. Mis on elementaarne palve, kuid teatrikülastajad võiksid ise selle peale tulla.

Vaheajal oma konte sirutades otsustasin huvi pärast kaeda, mida inimloomad ka veerandtunni jooksul tegema hakkavad ka?

Mu okulaarid nägid, et asi on hullem kui minevikumälestused ning möiratasid pööblile – ega te ometi siia jooma tulnud?

Ehh...

Mõni taris isegi joomata jäänud pokaali teise vaatusesse kaasa.

...mida kõike kaduviku nimel ära ei tehta...

Muide, eilane Rakvere Teatri külastus oli mul elu jooksul esmakordne.