Sitt, kust ja jõudu!

Ahjaa, tervist kah!

Viimase nädala uudiseteema on seesinatine wikileke, kus sealsed mehed tunnevad, et muudavad salastet kaustade avalikustamisega ilma.
No kurat küll!
Meil ilmasoojenemisest juttu vähe?
Võtku wikileaxi ätid-eided kätte ja proovigu neid salastatud andmeid kätte saada, mis minevikule varju heidab, mis kannavad punast huulepulgajälge „veri kohvitantse“.
Vat siis on nad tegijad.
Siiski tasub ettevaatlik olla, sest nagu Leena-nimeline mees adus, et parim tõde on pooltõde. Ning pani selle najal toime riigipöörde.
Seda enam müramüriaad teabeühiskonnas kasvab, kuna seda inhvot on liiga palju, siis miski jääb ikka märkamata. Isegi silmaaklapid ei aita kõrvu kinni katta.

Mis tahtse ütleda, om tuu, et Juhan Ken Eedi ja paljude teiste, aga ka Roosa Velli supisöömiseanuma juhtumeid tuleks päevavalgele tirida.
See, mis piksliaparaatidest välja tulistatakse, on mõne inimlooma pettekujutelm.

Elu on mäng?

Peale selle, kui ma ammusel ajal tundmatuid röntgenikiirtelaadseid okustaate kaesin, hakkas mu sisemine mina, kes või mis iganes ta ka ei ole, teadvustama mu enda tegevust.
Esiti veel uniselt, hiljem aga tahtis ta mu keha üle kontrolli üle võtta.
Välimine mina aga surus kõik selle julmalt ja veriselt maha.
Niimoodi vegeteeris mu sisemine mina kümneid aastaid letargilises unes.
Kui välimine mina hakkas lepitust otsima minu sisemise minaga, olid kaarnad ammuilma kunagisel peiesöömalaual kraaksudes vaikinud.
Lähtekivimi kolmik süvendas sisemise mina uimasust veelgi – mis on tõelisus?
Kas elu on mäng?
Võitlus?
Sisemise ja välimise mina vahel?


Sel ajal, kui mina kitarri plõnnides püüan enesega selgusele jõuda...

...näitab minu sisemine mina sellist valguse ja varju mängu...

...et sellest läheb mu välimine mina rööpast välja...

...pinge minus kerkib mitmemiljardi voldini...

...ning siis pudenen ma tuhahelvestena tuuleiilide toel alla...


Teised keelatud mänge mängimas...

Laiph Khoos On

Kuskil udusel Inglismaal hakkas inglane ilma õppimata eesti keelt purssima...

Inglasest patoloog lõpetas lahkamise ja nentides: „Life Goes On!“
Eestlasest assistent aga sai aru: „Laip koos on!“

Valetaja peegel.

istun kõrtsis, teisi ma ei tüüta,
mu ees on klaas ja pudel – poolik,
seda ei hakka ma ära viima.
ausalt öeldes joon sellegi tühjaks,
mingu see maailm mu silme ees mustaks…

hetkeks viskan pilgu pudelile peale –
valguse mõjul peegeldun mina.
haaran kinni pettekujutelmast –
nooblilt riides noor ja kena,
uhkelt välgutan hammast briljantset
ning näitan hetkeks galantselt
ka käeketti ja klotserit kuldset,
mille peale daamid ahhetades langevad loogu…

tõstan pilgu määrdunud seinapeeglisse
tunnistan sealset kärakavõtjat
tuttav nägu – hei! kas oleme sõbrad? -
eks tõsta klaas minu terviseks!
nii nagu mina sinu terviseks…

võtan oma pudeli ja klaasi,
tuigerdan võõrale lähemale.
kuulan tema kurba saatust –
istun kõrtsis, teisi ma ei tüüta,
mu ees on klaas ja pudel – poolik…

Päevakohane anekdoot.

Jälgides kultuuri ümber toimuvat, ei saa ma nentida muud, kui - ei ole midagi uut siin päikese all.

Omal ajal liikus selline anekdoot rahva seas ringi:

Pariisis lavastati ühes kohalikus teatris üht lavatükki Leninist.
Esietenduse jaoks saadeti laiali tasuta kutsed.
Kutsutute seas olid nimekad kunstnikud ja muidugi ka NSVLiidu kultuuriminister Furtseva, kes oli parasjagu Prantsusmaal visiidil.
Pablo Picasso oli unustanud oma kutse maha, enda tõestamiseks paluti midagi joonistada.
Ühe joonetõmbega sirgeldas ta tunnistajate juuresolekul paberile rahutuvi ning lasti saali.
Oh häda, ka Furtseva oli oma kutse maha unustand.
Kui tal paluti enda isiku tõestamiseks midagi teha, nagu Picasso ühe joonega tõmbas paberile rahutuvi, küsis Furtseva: „A kto eto – Picasso?“
Seda kuuldes lasti ka Furtseva saali.

Vahearuanne elik pikad juuksed puudu

Pärast mitmenädalast kitarrikeelte plõnnimist sain aru, et minust ei saa kunagi pillimeest.
Olen jälginud/vaadanud videotest, kuidas kidrameestel sõrmed käivad, asetanud oma sõrmed samamoodu, ühesõnaga ahvisin, aga tutkit ma sedasama heli välja võlun.
Siis taipasin, et mul pole...
Mul pole siukseid pikki juukseid nagu Slashil või Jimmy Pagel.
Hakka nüüd neid kasvatama.
ja siis mine veel poodi lokitange ostma...
Alles hiljuti ajasin oma pea kiilakaks.
Ega mulle meeldigi enam pikkade kiharatega ringi jõlkuda nagu varases nooruses.

Kummaline, et nüüd olen paar lugu ilmselt oma arust siia ilma juurde loonud, millele vaja vaid sõnad peale teha.
Ja siis ahoi! maailm, hoia alt!
Ma tulen koos kohalike parmudega.
Siis rokime!

Algajale detektiivile...

Matemaatikast on vahetevahel kasu.
Algan sellest, kui ma tean mõne inimese kohta paar teabemomenti: eesnimi – X, töökoht – Y.
Nende kahe nimetaja põhjal leian inimese elukoha Z.
Rehnung ütleb selle kohta X+Y=Z.
Kui juba X ja Z on käes, saame üldiselt ka perekonnanime Q. Ehk siis X+Z=Q.
See viimane on vastavuses esinemissagedusena, mille tähistame indeksina f, ehv nagu fiasko. Elik siis X+Q=f.
Mida suurem f kordaja, seda raskem on inimlooma leida.
Selle vältimiseks tuleb lisada vanuseindeks C, mis on justkui kontrolli mõttes, et kas vastav isik on ealise poole pealt just see otsitav, keda otsitakse.
Kui kõik eelnev nüüd kokku liita, ei jaga ka mina nende hüpotenuuside ja kaatetite korrutiste summat.
Isegi ptüi... pütaagoras oma teoreemidega ei mõika ööd ega mütsi.
Lahkamist elik lahutamist tehku asjatundjad.
Lihtsam on ristsõnaruute lahendada.
Aga koostajad on viimasel ajal väga hooletuks lännu, et vägisi tahaks kangi ruutude juure alla susata, aga see on juba füüsika elik teise tunni teema.
Ah et juba jõudsid vihastuda?
Keemiaklass on remondis peale seda, kui nad seal lõhkeainetega katseid sooritasid.