Nigu Strap oma käkaskaelaga...

Tänase päevaga olen hobuse staatuses.
Ametikõrgendus vist?
Põhjuseks on vast see, et tuul tõmmas mu kaela nii läbi, et oigan kõva häälega, kui pead keeran.
Ei saa miskit teha kah.
Ainult määri siin hobuse salviga oma kaelalihaseid ja siis veel pealekauba soojenda.
Seljaaju võib sedasi õhtale minna.
Õieti seljaaju ülemine pool.

Head pole lootagi.
Käin siin Strapi kombel ja ei oska midagi ette võtta, kuigi tegutsemistahet justnagu oleks.
Unzip võiks tagasi astuda.
Ma siis võtan võimu üle ja viin vabariigi viletsuse täiskäiguga edasi.
Juroopa esiotsa.
Üle kuristiku serva noh.
Eeskujud on olemas: Nikonov, Matrossov, islamierroristid jne.

Tänasel päeval on nii vägevad ravimid, et aina imesta.
Leiavad teised üles valutavad kohad.
Ei tea, kas kärudega viiakse nood toimeained kohale?
Lugedes teabelehte vähenes mu tahe üleüldse antud ravimit manustada.
Teada-tuntud värk ju – leevendavad, mitte ei ravi.
Õigemini peaks olema need kapslid leevendid, mitte ravimid.
Kõrvaltoimete kohta lugedes tõusid mul ihukarvad püsti...
Ja siukseid asju siis turustatakse igas apteegis?
Öuudne! ma ütleks Kärna Ärni moodi.
Lihtlabasest lihasevalust lahtisaamiseks tuleb riskida südameinfarkti või ajuinsuldi külgepookimisega.
Või tursetega jalgades, näos...
Nonoh, ega ma tursk pole!
Samas hmm... kui mõelda, et iga naise unistuseks on saada suure ja jämeda keskmise jalaga mees, siis polegi asi naa hull.
Lugesin veel, et antud leevendi manustamiseks peab rohket vett tarbima.
Kuskilt ei lugenud ma välja, et kui palju siiski?
Klaasitäis?
Pool liitrit?
Liiter?
Ämritäis?
Viimasel juhul olen ma juba hobune.
Ihahhaaa...

Eelmisel nädalal olin sisuliselt sääskede meelevallas.
Kuradima palju oli neid.
Pärast süga nagu potoksit täissüstitud peanuppu verele.
Samas avastasin endal olevat nahaalust kiipi kõrva taga.
Kes kurat selle sinna istutas?
Nii et sääskedele tänud, muidu ei oleks ma teada saanud, et mul mingi võõrkeha kolpa on sattunud.
Peale selle pean tänama sääski veel selle eest, et nad ei lasknud mul palja ülakehaga ringi liikuda. Muidu oleksin nahavähi saamise riskirühmas, eriti nüüdses intensiivses päikesekiirguse mõjusfääris.

Aitab küll!
Egas mul muud üle jäägi, kui tuleb hakata kommuunilugu kribama...

Teadanne kõigile!

No kurat küll!
Aru ma ei saa!
Mida te jahute maailmalõpp ja maailmalõpp!
Nagu kevadtööd kõik tehtud oleks?

Sain täna ennelõunal oma kolbas asuvas postkasti sellise teadannetuse:

Teadanne jumalalt.

Teie kauaoodatud maailmalõpp on rahva suurel nõudmisel lükatud järgmisse aastasse.
Et Te kõik selleks ajaks valmis oleksite.
Lihtsalt ei jõua enam taevaväratises vingumisi ärr kuulata, kuis Te soovite tegemata jäetud töid lõpuni teha.

Juhul, kui Te järgmisel aastal ka vingute ja vigisete naapalju, siis käige õite põrgusse!

Vader raudteel...

Lõhun mina kirvega pakke pooleks ja veeranditeks.
Äkki kuulen hirmsat hädakisa.
Nagu kedagi tapetakse.
Hakkan uurima.
No tere tali – sookured patseerivad põlla pääl.
Ma kohe tuppa votuka man.
Selle ajaga promeneerivad nemad tähtsa ja majesteetliku sammuga eemale.
Ma proovisin siis suumides pildi kätte saada.

Viisin votuka tuppa vihmavarju tagasi.
Ise viibutan taaskord kirvest.
Pakk halgudeks ja nõnna edasi.
Veidi aega hiljem kuulen taas hädakisa.
Kaen, kael õieli ja mida mina näen.
Kaks sookurge liuglevad alul laugelt lennult üle kuuselatvade soo suunas.
Mõttes soovisin head päralejõudmist.
Siis pilk jääb pidama keset põldu.
Heh, seal kaks sookurge patseerivad galantsel sammul.
Siis jäi silma rebane.
Ei huvitand vaderit vist aadlisoost kured.
Ilgelt hapu näoga paistis rein liikuvat.
Kiirel sammul, viskamata pilkugi kurgede suunas, jalutas rebane oma igapäevast rada.
Kusjuures, mina aru ei saa, kuidas igal aastal eri rebased liiguvad ühte ja sedasama trajektoori.
Nagu raudteel sõidaksid.

Väsinud kohv

No mette ep tia, miks täna veidi väsinud olen.
Ilmselt eilane ületöötamine mõjub – ilus ilm kõva tuule koos päikesepistega...
Või on tegu hispaania kohvibrändi „cafe molido“- nimelise kohvijoogi rüüpamisega.
Sõnaraamatust kaesin, et molido tähendavat hispaania keeli kurnatud, väsinud...

Nahkpea.

Möödunud reedel, kui kuupäev näitas kuraditosinat, läksin mina, vaene mees Tapale.
Võtsin seebikarbist mõned rublad ja mõtlesin, kas tasub oma kuldseid kiharaid lasta lõigata?
Et elavdan oma rubladega kodumaist majandust.
Jalutasin lõikustöökoja ukse ees mitu korda edesi-tagasi.
Siis koitis, et milleks, kui kodumaad enam pole – on suur NSVLiit, ups! Euroliit, kus rahvuslikku majandust pole ammuilma.
Niisiis lõin laka lehvima ja panin ümber nurga poodi.
Ostsin sealt akuga kiharalõikusmassina.
Kottu jõudes katsetasin selle ära.
Kiilakas olen nüüd!
Et te ei ehmuks, kui me kokku trehvaksime.
Muidu mõtlete ennast ogaraks – 15 päeva saand?
Või siis nobedate näppude voorus teatate võimuesindajatele, et eriti ohtlik retsidivist on lahti pääsend.

Halumasinast neljasajani

Lõhun ei tea enam mitmet päeva järge pakke halgudeks.
Kirvega.
Ma nii rikas veel pole, et osta halumasin.

Üks taat oli eidega puid lõhkunud laste kingitud puulõhkumisemasinaga.
Taat tõstnud paku peale, eidel oli vaid kangide vajutamise vaev.
Masin surises vaikselt nagu vokiratas.
Igaljuhul suur hulk puid oli lõhutud, kaputäis jäi veel lõhkuda.
Taat oli rõõmustanud, et eidega lausa lust sedaviisi talvekütet varuda.
Vara rõõmustas.
Taat oli pannud paku masinale, asunud järgmist pakku tõstma ja masinale asetama.
Peale eelmise paku lõhkiajamist oleks pidanud silinder algasendisse tagasi liikuma.
Aga kussa sellega.
Silinder oli väljasirutanud nagu pääleuinakulist võimlemist teostav kass.
Taat mõtles juba, et masin on kutu.
Hakkas teine etteheiteid tegema, oli nüüd vaja nii palju puid korraga ette võtta.
Taadi süda hakkas imelikke märke andma.
Istunud paku otsa, vaatas eide suunas ja röögatas: „Magad või???“
Eit oli võpatanud ja kiunatas vastu: „Mida sa, vanamees, lõugad? Ma pidin südamerabanduse saama!“

Sellega kannab käesolev kribatükk nummert 400.
Mnjah.
Egas muud, kui tuleb võtma hakata.
Kes viina, kes õltsi, kes konni...
Mina võtan oma varudest horts80.
Proosit!

Sealpool vikerkaart.

Mange rühkis läbi halli vihma.
Ta teadis, et niipea ei saa puhkust lubada.
Kui vaid sviiter, mis tal seljas vihmamantli all, märjaks ei saa.
Vihm ladises sadada kaabulotile, mis juhtis vee kaelusest eemale.
Mange heitis pilgu korraks selja taha, veendumaks, et keegi teda ei saada.
Läbi saju ei paistnud kedagi järgnevat.
Mange teadis ühte, et ega ta seda ei jäta.
Ükskord saab ta tema kätte niikuinii.
Siis on kättemaks eriti magus.
Mange jaoks siiski sapiselt väga kibe.
Seda hetke püüdis mees iga hinna eest edasi lükata.
Adudes hädaohtu oma kohal tugevnevat, lisas Mange sammule kiirust ja pikkust juurde.


Vildist kaabulott vettis juba tükimat aega, juhtides pisikesi veenirekesi mööda põske ja kukalt krae vahele.
Läbi vihma joonistus paarikümnekonna sammu kaugusel võimsa puu kontuur.
Hüpates üle kraavi jõudis Mange üha tihenevas vihmas vana tamme manu.
Takseerides puud, otsustas Mange veidi puhata.
Ta toetas oma selja kuiva puukoore vastu, pead veidi norgu lastes, seedis Mange eelneva veel korra läbi.

Kurat võtaks, oli tal vaja kõrtsitibiga hakata semmima.
Kes seda oleks võinud aimata, et sel mitu salajast austajat oli.
Ja hirmus armukade kavaler takkapihta.
Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis ega nii kena naisterahvas ei saanud kuidagi kuival olla.
Eriti linnas, kus noori rikkaid keigareid lausa iga nuka peal passimas.
Tema, Mange, oli lihtsalt astunud kõrtsi lihtsalt selleks, et keha kinnitada ja siis edasi liikuda.
Et laudade taga olid enamjaolt noored nolgid, kes piidlesid iga natukese aja tagant leti taga töötavat kena neiut, siis oligi Mange kõlava häälega lõõpinud: „ See mingi pedebaar vä? Väljas küll siukset silti polnd.“
Kus siis algas nihelemine – mõned punastavad noorukid tegid vehkat, teised vahetasid kohti.
„Eee... Ega ma kliente vähemaks võtnud oma repliigiga? Muidu kõrtsu omanik laseb mul saamata jäänud tulu kinni taguda?“ oli Mange mures.
„Pole hullu! Ega nad midagi tellindki, istusid niisama ja vahtisid...“
„Su kena rinnapartiid!“ lõpetas Mange kõrtsidaami jutu, mille peale viimane kelmikalt naeratades punastas.
„Muide, kui soovite, võite mind Emilyks kutsuda.“
„Ähh, kui taktitundetu ma võin olla. Mange on minu nimi,“ naeratas mees, „Mats jääb ikka matsiks.“

...Mange oli nurgalaua võtnud.
Praad lasi kaua oodata. Sestap oligi ta võtnud aja surnuks löömisel abiks lehelugemise.
Muidugi, Mange võinuks lobiseda Emilyga tühjast ja tähjast, aga teades, et teisel on tööaeg, ei tihanud Mange teist tüüdata.
Viimaks lehte kokku voltides ristus tema pilk Emily silmadega – need viimased sädelesid kui virmaliste vehklemine polaaröös.
Mange otsustas vältida silmsidet Emilyga.
Aga ei olnud tal sellest pääsu – Emily istus tema vastu ja vaatas mehe söömingut pealt.
Mange küsivale pilgule vastati tulise tulevärgiga.
Mees ohkas raskelt.

Mange tõstis korraks pea, vaatas hetke läbi vihma ja vajus taas mõtiskellu.

Sel hetkel, kui Mange tasus arvet, astus kõrtsi laigulises ürbis habemik.
„Kohtume siis kunagi ehk sealpool vikerkaart!“ ütles Mange Emilyle vandeseltslikult silma pilgutades.
Habemik märkas seda ja muutus tusaseks.
Mange võttis baaripukilt oma vihmamantli ja kaabu ning asutas lahkuma, kui habemik ta peatas.
„Gringo raisk, tulid siia minu naist miilustama?“
Mange seisatas korra, vaatas habemikule ülevalt alla, möödus vaikides viimasest.
Emily ütles tasaselt häälel, kuid tema sõnad olid kuuldavad haudvaikseks jäänud kõrtsi igas sopis: „Jäta, Konrad, oma veidrused!“
Konradiks kutsutu läks veelgi kuraasi täis.
Mange ei arvanud, et see nii libedalt läheb.
Oli ta mitmes kohas ennegi sellistes olukordades olnud ja auga kõigist välja tulnud.
Astudes kõrtsist välja kuulis ta Konradi mõnitusi gringode kohta.
Konrad tundis, et ta eneseuhkus sai kannatada, et võõras nii lihtsalt temast möödus.
Ta haaras saapasäärest jahinoa ning astus Mangele järgi.
Emily süda aimas halba.
Ta ruttas Konradile järele ja talle järgnesid kõik teised.

Väljas leidis aset tragöödia.
Konrad oli haaranud Mange õlast ja äsanud noaga.
Sihtmärk oli osavalt sellest löögist kõrvale põiganud.
Mange ei jõudnud järgmise hoobi eest eemale hüpata, kui Emily end võitlevate meeste vahele heitis.
Terav nuga oli oma liha leidnud.
Verd nähes kadusid nolgid nelja tuule poole.
Konrad jäi imestunud ilmel vaatama, kuidas Emily kokku vajudes Mange käte vahele rippu jäi.
Emily sosistas viimseid hingetõmbeid tehes Mangele: „Kohtume sealpool vikerkaart... Kunagi...“
Siis oli Konradi pilk käes hoidvale verisele noale pidama jäänud.
Nüüd jõudis mõrtsukale kohale, mis ta teinud oli.
Ta astus Mangele ligi...

...Eemal lõgistati püssilukku.
Mange ärkas tardumusest.
Vihm oli kohe üle jäämas ja päike oma kelmika naeratuse pilve alt välja toonud.
Mange märkas taamal vikerkaart.
Ta süda tõmbus valust kokku, meenutades Emily viimaseid sõnu.
Samal hetkel kõmatas puhtas vaikuses vintpüssi pauk...