Küünlaga looduse stiihia vastu...

Ptüi!
Tahavad, et ma koliksin tagasi Väike-Maarjasse.
Ega enne need tuuled oma lõõtsumist ei lõpeta.
Et oma kohalolekuga siis rahustan looduse vägivalda.
Aga olgu siis.
Kerkomõis tehtagu korda ja talipuud olgu olla, siis ma kaalun seda asja...

See on asendustegevus

„Takso!“
Ülestõstetud käega traatraamis prillidega härrasmees, kes hoidis kramplikult teise käega oma portfellisangast kinni, astus kärmelt tiheda liiklusega tänaval sõidutee suunas.
Kollase plafooniga masin peatus täpselt sel hetkel, kui mees lingist kinni haaras, ukse avas ning sisse istus, et taksoukse sulgedes liikuma hakata.
„Terminaali, palun,“ oli mokaotsast heidetud lühike vastus juhi küsivale pilgule, „aga kiiresti!“
Taksojuht andis signaali, vajutas gaasipedaali ning auto sukeldus liiklusvoogu.
Viisteist kvartalit kannatas klient tagaistmel, vaadates oma käekella sihverplaati ning heites justkui ette taksojuhi kohmakust.
Viimane tajus seda suurepäraselt ning otsustas klienti rahustada, uputades takso pargi lähedal rohelusse.
Reisija lõi mitu puhku oma pea ära, kui kiiresti sõitev auto ühest august teise põrkas.
Viimaks terendasid põlispuude vahelt terminaali valged seinad.
Viimne ponnistus veel ja takso lendas läbi tühja õhu betoonbarjääri vastu, peatades oma metallkere ainuüksi selleks, et juht ja reisija saaksid inertsiaalses keskkonnas oma sotid sirgeks aetud.
Terminaali soojusanduritel põhinev ukseavamissüsteem töötas täpselt, avades sel hetkel oma suu, et meeste vuntsid tundsid uste liikumist.
Maandudes läikivsiledale põrandale, kus mitte ühtki tolmutera polnud maas pidurdamaks meeste hoogu, libisesid kaks kuju lõbusalt lobisedes edasi lifti suunas.
Alles lifti ees asuv kummist põrandamatt pidurdas tuntavalt hoogu, viskamaks mehed hooga seisuasendisse.
Ajastus oli niivõrd täpne, et peale lifti sisenemist sulgusid viimase pleksiklaasist uksed.
Fuajees olnud inimesed olid seda kõike jälgides oma toimetused ära unustanud ja grotesksete nägudega tummalt pealt vaadanud.
Vaikus...
Kõrvulukustav vaikus kajas avaras saalis, kus enne valitses mitmekeelne sumin...
Inimeste silmad liikusid korrustevahelise liikumisvahendiga kaasa.
Kolmandale korrusele jõudes peatus lift sisisedes, äratades jälgijad letargiast.
Traatraamis prillidega härrasmees vaatas taaskord oma kurakäel asuvat sihverplaati, pigistas kramplikult portfelli, jättis taksojuhiga jumalaga ning kiirustas lahkuvale lennule.
Sohver, naaldudes hetkeks piirdele, heitis pilgu eemalduvale mehele järgi, muigas vuntsi.
Käsi taskutesse pistes tundis ta heameelt – mõlemat taskut rõhus raskus.
Raskus, mis oli, on ja jääb inimeste ahnust põletama.
Raskus, mille nimel on tapetud läbi aegade oma liigikaaslasi.
Raskus, mille väärtust aduvad vähesed.
Raskus...
Tasu takso ärandamise eest oli küllaldane.
Mõni minut hiljem sulandus ennistine sohver kameeleonina rahvamassi...

Põle aiga, raip...

Njaahh...
Viima'tsel a'al siuke ese, et sain oma "botoxi" kätte.
Pold küll see, mis ma tahtse, a kraad parem.
Väidetavalt.
Nüüd ole sellega kimand ümbruskonna tolmu veits segi.
Pold aega miskit kirja panna ega pildile võtta.

Esilaternal on siuke kammajaa sees, et kui yxi korda pressin nupukest, on alalisvool.
Kui teine kord kah vajutan - vahelduvvool.
Aga kolmat korda vajutades olen kui Chuck Norris, kes Texase korravalvurina pahasid püüab.
Neljat korda nuppu pressides on siuke tunne, et tuumasõjas osalen – kõik mattub pimedusse.
Nii pime on, et sittagi ei näe...

Et pilti kah sellest "botoxist"?
Ma ei viitsi!!!
Ausalt noh.
Sest olen porikärbseuimane parmukarjane...

Tühja kah!
Vaada isi.
Siuke ongi!

Raisakulli fotojaht: uus ja vana...

Oh, ärge nüüd arvake, et ma nüüd kohe loobun antud teemast.
Vastupidi...
Tegelikult kulus see vahepealne aeg testimiseks.
Et mida siin testida oli?
Eks ikka kahte näpitsat.

Kuigi punamustade jalgadega näpitsad on uuemad, kui kollased seda on, siis peaks neid ka mugavam käes hoida.
Aga ei saa öelda, et nii see on, ikka sirutab käsi kollaste järgi.
Kollased, Uniori kirjadega näpitsad leidsin ligi kaks tosinat aastat tagasi vanast aidast, enne kui see maha lammutati. Muidu oleks katus mulle pähe kukkunud.
Võtsin koheselt kasutusele.
Mõnikord oli ta hoopis kadunud - otsides sai paar tuba segi paisatud.
Siis juhtumisi oli ta taas mu silme all.
Käe järgi ja hästi tajun just läbilõikemomenti, millal kokkusurumist järele jätta.

Yato näpitsate kohta niipalju, et polsterdus on muidugi mugav, kuid ma ei taju seda momenti, mil tuleks kokkusurumimine järele jätta. Nii olen teist kasutanud lihtsalt teisejärguliseks tööks, näiteks väljatõmbamiseks ja elektritöödeks.
Pealegi on siuke asi veidi odavamate riistadega, et vajutanud need hoopis katki.
Või siis tulevad need polsterdused hoopis käepidemete küljest ära.
Tõsi, siiamaani on punamustad vastu pidanud.

Teised uued vanad...

Doping raibe...

Sõin täna leiba.
Musta leiba.
Tumedat rukkileiba.
Fazeri toode oli teine.
Siis juhtus mu pilk kotile pidama jääma.
Ja mida mina siis loen.
Et see leib on testitud Veerpalu peal.

Edasi mõelge ise...


Järelikult ma dopingut silmini täis topitud.
Noh, dopingukütid, kus te tuiate?

Botoxist Fantozzini... Itaalia, raisk!

Mõtlesi kah targutada vähe ilurindel.
Kuna ma pole just Ilu-Eedu, ega Tsippentaal, Atoonisest röökimata, pigem kaldun vastassuunda elik Kuasimoodo kanti, nigu mind esmanäinud inimesed ütlevad viisakalt väristades õlgu ja keerates end ringi, et jummeli pärast minu koledat ja inetut larhvi enam ei näeks, siis otsustasin kah miskit omandada.
Tilulilukataloogidest ega kaubamajadest ma ei kavatse omale viinavahtu või kurgumaske tellida.
Selles olen üsnagi veendunud.
Kreemidest ei tea ma miskit, sest neil pole kasutusõpetust man.
Kui on, siis võõramaa keeles, millest mina mõhkugi aru ei pruugi saada.
Nii võib juhtuda, et määrin rattaketti näiteks lõustakreemiga.
Või siis viksin kätekreemi kirsavoidesse.
Pärast võib-olla keegi tahab kättpidi teretada, aga haarab hoopis mu päevinäinud, sõnnikuhaisusest ja auklikust kirsast kinni...

Novot, tekkis tahtmine botoxit saada.
Andsin juba tellimuse sisse, aga õige pea tuli vastus, et seda mudelit, mis mina tellisin – njeetu elik pole.
Vähemalt nende poes.
Raisk, suht rasvane hind oli teisel.
Aga kui ei, siis ei.
Ilukerjajad, nii pole ilus.
Tõesti kohe.
Kuidagiviisi pean ennast üles äigama.
Kus ma saan siis, kui pole seda, mida sooviks.
Ma tahaks randa rahva sekka minna, aga kus ma selle lotendava õllevatsaga ikka ilmun.
Taga enam, vähem kui kuu aja pärast pean klassikokkuminekule kooserdama.

Millegipärast kummitab mu peakolus mitmendat-setmendat päeva üks ammunähtu linateos.
Itaallaste „Fantozzi kõigi vastu“, kui mu mälu ikka teose nime õieti mäletab.
Sinna on veerand sajandit, kui ma viimati kinos käisin.
Ülalmainitud filmi kaesin ilmselt pea kolmkümmend aastat tagasi.

Poola nari

Kujutage ette siukset pilti:
Olete kuskil Poolas ja hotellis on vabade kohtade ikaldus.
Ometi soovite just antud hotelli jääda ja seda enam, rakkus jalgadega edasi ei viitsi liikuda.
Kuhu ööbima jääda?
Üks lahendus on Poola nari, millesse annab ärr mahutada kaks reisilist, parimal juhul ka kolm.
Koosneb alumisest ja ülemisest lavatsist. Tavaliselt on ülemisel üsna kitsas olemine võrreldes alumisega.
Noh, lugupeetavad seltsimehed!
Esitlusele tuleb: POOLA NARI.

Ülalolev on Poola nari Eesti variant keskmise riiuliga.
Kahjuks ilma ööbijateta.
Kuskil on mul üks pilt isegi tallel, kus demonstreeriti sellesinatise nari (eba)mugavusi.
Aga asjaosaliste käest luba küsimata ma seda üles riputada ei saa.

Mitu head aastat tagasi käisid mu head sugulased ja nende üks sõber ekskursioonil.
Kui mu mälu ei valeta, siis kandis seesinatine ringreis nime: Tšehhi-Poola õlletuur.
Mehed käisid seal proovimas kohalikke õllesid.
Möödaminnes ka kohalike kultuuriväärsustega tutvumas.
Ühes hotellis tehtigi vist mõned klõpsud ärr.
Aru ma ei saa ühest asjast, kuidas mahtus sinna ülemisele lavatsile üleni lihaseline ja pikakasvuline tüüp, kes minust pool peajagu pikem.
Igal juhul oli tal väga rahulolev nägu ees.