See on asendustegevus

„Takso!“
Ülestõstetud käega traatraamis prillidega härrasmees, kes hoidis kramplikult teise käega oma portfellisangast kinni, astus kärmelt tiheda liiklusega tänaval sõidutee suunas.
Kollase plafooniga masin peatus täpselt sel hetkel, kui mees lingist kinni haaras, ukse avas ning sisse istus, et taksoukse sulgedes liikuma hakata.
„Terminaali, palun,“ oli mokaotsast heidetud lühike vastus juhi küsivale pilgule, „aga kiiresti!“
Taksojuht andis signaali, vajutas gaasipedaali ning auto sukeldus liiklusvoogu.
Viisteist kvartalit kannatas klient tagaistmel, vaadates oma käekella sihverplaati ning heites justkui ette taksojuhi kohmakust.
Viimane tajus seda suurepäraselt ning otsustas klienti rahustada, uputades takso pargi lähedal rohelusse.
Reisija lõi mitu puhku oma pea ära, kui kiiresti sõitev auto ühest august teise põrkas.
Viimaks terendasid põlispuude vahelt terminaali valged seinad.
Viimne ponnistus veel ja takso lendas läbi tühja õhu betoonbarjääri vastu, peatades oma metallkere ainuüksi selleks, et juht ja reisija saaksid inertsiaalses keskkonnas oma sotid sirgeks aetud.
Terminaali soojusanduritel põhinev ukseavamissüsteem töötas täpselt, avades sel hetkel oma suu, et meeste vuntsid tundsid uste liikumist.
Maandudes läikivsiledale põrandale, kus mitte ühtki tolmutera polnud maas pidurdamaks meeste hoogu, libisesid kaks kuju lõbusalt lobisedes edasi lifti suunas.
Alles lifti ees asuv kummist põrandamatt pidurdas tuntavalt hoogu, viskamaks mehed hooga seisuasendisse.
Ajastus oli niivõrd täpne, et peale lifti sisenemist sulgusid viimase pleksiklaasist uksed.
Fuajees olnud inimesed olid seda kõike jälgides oma toimetused ära unustanud ja grotesksete nägudega tummalt pealt vaadanud.
Vaikus...
Kõrvulukustav vaikus kajas avaras saalis, kus enne valitses mitmekeelne sumin...
Inimeste silmad liikusid korrustevahelise liikumisvahendiga kaasa.
Kolmandale korrusele jõudes peatus lift sisisedes, äratades jälgijad letargiast.
Traatraamis prillidega härrasmees vaatas taaskord oma kurakäel asuvat sihverplaati, pigistas kramplikult portfelli, jättis taksojuhiga jumalaga ning kiirustas lahkuvale lennule.
Sohver, naaldudes hetkeks piirdele, heitis pilgu eemalduvale mehele järgi, muigas vuntsi.
Käsi taskutesse pistes tundis ta heameelt – mõlemat taskut rõhus raskus.
Raskus, mis oli, on ja jääb inimeste ahnust põletama.
Raskus, mille nimel on tapetud läbi aegade oma liigikaaslasi.
Raskus, mille väärtust aduvad vähesed.
Raskus...
Tasu takso ärandamise eest oli küllaldane.
Mõni minut hiljem sulandus ennistine sohver kameeleonina rahvamassi...