Mõtlesi kah targutada vähe ilurindel.
Kuna ma pole just Ilu-Eedu, ega Tsippentaal, Atoonisest röökimata, pigem kaldun vastassuunda elik Kuasimoodo kanti, nigu mind esmanäinud inimesed ütlevad viisakalt väristades õlgu ja keerates end ringi, et jummeli pärast minu koledat ja inetut larhvi enam ei näeks, siis otsustasin kah miskit omandada.
Tilulilukataloogidest ega kaubamajadest ma ei kavatse omale viinavahtu või kurgumaske tellida.
Selles olen üsnagi veendunud.
Kreemidest ei tea ma miskit, sest neil pole kasutusõpetust man.
Kui on, siis võõramaa keeles, millest mina mõhkugi aru ei pruugi saada.
Nii võib juhtuda, et määrin rattaketti näiteks lõustakreemiga.
Või siis viksin kätekreemi kirsavoidesse.
Pärast võib-olla keegi tahab kättpidi teretada, aga haarab hoopis mu päevinäinud, sõnnikuhaisusest ja auklikust kirsast kinni...
Novot, tekkis tahtmine botoxit saada.
Andsin juba tellimuse sisse, aga õige pea tuli vastus, et seda mudelit, mis mina tellisin – njeetu elik pole.
Vähemalt nende poes.
Raisk, suht rasvane hind oli teisel.
Aga kui ei, siis ei.
Ilukerjajad, nii pole ilus.
Tõesti kohe.
Kuidagiviisi pean ennast üles äigama.
Kus ma saan siis, kui pole seda, mida sooviks.
Ma tahaks randa rahva sekka minna, aga kus ma selle lotendava õllevatsaga ikka ilmun.
Taga enam, vähem kui kuu aja pärast pean klassikokkuminekule kooserdama.
Millegipärast kummitab mu peakolus mitmendat-setmendat päeva üks ammunähtu linateos.
Itaallaste „Fantozzi kõigi vastu“, kui mu mälu ikka teose nime õieti mäletab.
Sinna on veerand sajandit, kui ma viimati kinos käisin.
Ülalmainitud filmi kaesin ilmselt pea kolmkümmend aastat tagasi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar