Mis teil seal persest küll närib?

Nonoh, munakollane, kas tõesti teeb see pidev lolluste kokkuviimine tarkuste pähe konto kasutamise keerulisemaks kui oinasarv seda on?
Opera veebilehitsejaga bloggerisse logides lööb mulle ette järgmine kiri:

Javascript


ERROR: Possible problem with your *.gwt.xml module file.
The compile time user.agent value (gecko1_8) does not match the runtime user.agent value (unknown). Expect more errors.

Meenus, et see gwt on varemgi ette keksinud, aga toona imepeenikeses kirjas, et mina ei viitsinud kuhugile teatada. Elementaarne olnuks inglise keeli seda teha, kuid minul on sellega niigi raske toime tulla.  Võinuks ka maakeeli kirja panna, aga kes seda munakollase tõlget kunagi kasutanud on, mõistavad, et too ajab asjast arusaamise rohkem segasemaks...
Ausalt üteldes varem oli asi palju lihtsam, nüüd viiakse progressi nimel ja kasutusmugavuse tõstmiseks igatsugu uuendusi sisse ning seepärast vast need kokkupõrked ka aina rohkem välja tulevad, sest nad ei taha ühilduda varasema koodiga.
Imelik veel seemanu, et tuusama Opera pidi kuulu järgi kasutama sama mootorit, mis Google’i enda sirvik Chrome.
Ei taha hõisata veel, aga tulirepsiga pole antud probleemi täheldanud.

Hakka või plöögast loobumismõtteid veeretama.

Imelik

Imelik tõesti.
Kui vägisi ma ka kaine rool püüan olla, on pea tühi, et anna aga olla.
Aga niipea, kui vastu tahtmist rüüpan mõne sõõmu kangemat, on mu peakolus koheselt häid ideid tulemas.
Nõnda nagu mul viimasel ajal on välja kujunenud.
Käisid mul külalised. Niisama targalt kui tulid, läksivad nad ära – nad ju ülikarsklased, mitte sõõmugi ei võta nad suu sissegi, kuigi üks võinuks muga kokku lüüa, aga ta oli teiste sõidutaja. Teistel polnud juhilubegi.
Minu eetika ei luba üksi teiste seas juua, lihtsalt peab olema paariline, kellega kokku lüüa.
Seega – jutt ei jooksnud ega möla hiilinud.
Polnud paar päeva vahepeal aega ka sellele mõelda, kui eila võtsin ühe punnsuutäie hästi kanget koduõltsi peale metsatööd. Noh niiöelda – preemiaks. Täna hommikul ärgates oli mul üks idu peakolus tärkamas. Võtsin ja panin paar ridagi kirja, et meelest ei ununeks. Päeva edenedes küpsetus ajukeemia saadus juba enam-vähem toorikuks, mida ma kohekohe kirja hakkan panema.
Seni lödisege ja kannatage.
Las pärm teeb oma töö...

Nojah...

Ma eeldan ajakirjandust omale kottu tellides, et saan mingit kasulikku teavet oma kolba sisse.

Keda kotib mingisuguse tegelase hingevaakumine?
Mind mitte...
Lõpetage igasugune jura ärr ja laske ometi inimloomal paraneda.
Ikka peab mingi mõttetu inimese veel mõttetum ning mittemidagiütlev kribatükk ehtima klikimasinat.
Ma pole kursis, kas need klahvidest väljaimetud spermatükid on ka Ferrari-nimelise firma kinni taotud, aga mulle siiski tundub, et eksilmameistri saatusest kribavad ajudeta imbetsillid loodavad üksmeelselt – ühel päeval seisab neil avaras garaažis tulipunane ferru.
Kui kuvapilte kaeda, kus mingisugusest suveniiripoest ostetud odavailmeliste sallide ja ürpidega kaetud inimloomad seisavad kallil tööajal plakatitega kuskil haigemaja ees, siis mulle jõuab kohale, et need isikud hoopis protesteerivad millegi üle.
Ega mina toda võõramaakeelt mõika.
Paberlehest pole ka ammu midagi lugeda – reklaam reklaamis kinni – asjalikku kohalikku eluolu tutvustavat mölinat pole enam ollagi, kuid võõramaa kuulsuste jaoks on ruum alati olemas.

Kui teha päevaks plaane, tuleb arvestada plaanitu uppilendamisega.

Nii nagu mul täna juhtus.
Hommikupoole just mõtlesin, kui võtsin kanistri hambusse ning sae kätte, et täna teen küll poole rohkem tööd kui eila sai tehtud.
Panin mölahvööni hääletu pääle ning keskendusin laasimisele. Takkatraavi imestan just seda pühendumust, kuna kuuenda puuladva lõpu eeli siis hakkas seesama latv liikuma. Tõstsin silmad ja käigupealt lülitasin samas ka sae välja. Külamees oli tulnud oma koeraga metsa mind otsima, kusjuures kolli oli täppimööda minu jälgi ajanud. Soovisime külamehega vastastikku hääd uut aastat ja ajasime törtsu juttugi. Vaatasin küll kahetseva pilguga poolelijäävat tööd, mis minu puhul on lausa harukordne, panin siiski pillid kotti ning tulime tare manu.

Ega jah, ilus ilm tuleb ikka ärr tarvitada

Muidu olen alati naaberkihelkonda pununud jooma ja sööma ning kalendriaastat vahetama.
Täna murdsin aastakümnetepikkuse traditsiooni.
Võtsin sae ja panin metsa kiunuma.
Patt olnuks nii ilusat ilma raisku lasta.
Viiendik palke sain ärr laasitud.
Kuna osa sihi peal risti-rästi olevatest palkidest on ka naabrimehe omad, siis pean temaga jutu üles võtma.
Kuigi ma ei taha seda teps mitte, kuna, aegade hämarusest, õieti maade tagastamise aegadest, on meil olnud erimeelsusi, mida ta pole unustanud.
Mina olin toona seda meelt, et tagastatakse kõik maatükid samades piirides nagu pseudokommunistid ärr virutasivad, kuid naabrimees paraku oli teist meelt – tema tahtis igalt poolt juurde saada mingi seaduse järgi 7% rohkem + erastada veel maid manuliseks. Aga selleks et 50le hektarile metsale küüned taha saada, oli ta suutnud mingi valemiga mult ligipääsutee metsa omale nihverdada. Sellele ma enam heatahtlikult ei vaadanud. Tundes tema iseloomu, kus ta kolhooside aegu tuli ütlema, et meie aidapalgid on tema maa peal, küsisin talt otse, kas ma pean helikopteriga metsast puid välja vedama hakkama? Ja andsin selle küsimusega suhte halvenemisele jalaga takka ning seisin vankumatult selle nimel, et ma ikka oma metsa pääseksin. Ja tema jäi sellest ihaldatud poolsajast hektarist ilma. Ja sellest tingitud vimm pole temal mitte lahtunud.
Sihi raiusin ma kunagi sisse oma maa pealt ja püüan hoida seda võimaluste piires ka puhtana, kuid naabrimehe osa on ikka raiumata.
Oeh jah...
Homme püüan rohkem puid laasida – ilusat ilma pakub ilmajaam.
Praegu rüüpan Jõulusokku ja lähen varsti üle Jõuluporterile, hammustades praetud pekiliha pääle...

Tänaseid tegemisi ära viska homse varna, sest homme vajad hammaste jaoks seda varna

Leidsin arhiivis tuhnides sellised millaski sel suvel kirjapandud read: 

üks ammukadunud sõber
täna helistas mulle
teatades – sa kuradi tõbras
raisk ma tulen sulle
nädala pärast külla
olgu külmas viinad
õlled ja saunavihad 

Mu mälu järgi lubatut ei täidetud, seega pidin üksi viinad-õlled pintslisse pistma.

Allolev hetk on üles võetud, kui ma jõululaubal surnuaias käisin küünalt põletamas: 

Pilti töödeldes aga joonistus välja üks tundmatu näokujund külgvaates...

Lugulaul...

... on järgmine, et ega need pikad jooma ja sööma pühad tervisele hääd ole.
Mul algas Tour De JoomSööm eelmise laupäevaga.
Hommikul sai end kuidagiviisi kohale lohistatud, et seejärel süütute seahingede hüvanguks paar paari palvet kaasa lugeda. Missaks veel ei läinud, ega palju ka puudu jäänud.
Pühapäeval sai eelneva päeva tegemisi jätkatud.
Nädala alul püüdsin hoida saledat ja kainet joont, aga ei sellest midagi välja tulnud.
Hirmus!
Kui sai juba alustatud, siis võiks ka lõpetada.
Aga ei.
Peale jõululaubat algas maausulistel uus aasta, kus päevad taas pikemaks kipuvad venima.
Hääd uut kõigile ja et Teil kõik korda läeks!