Hämmastav äriloogika

Napp kuu aega tagasi oli mul üks jutuajamine ühe siinkandi põllumehega. Lihtsalt trehvasime kokku ja peale tavapärase -tere! ja kuidas käbarad käivad?- jäime pikemalt jutlema kiirest ajast hoolimata.
Noh ja siis tuli jutu sisse siuke maaostumüügi teema.

Et temale oldi helistatud ning pärast enesetutvustust küsitud: „Kas maad ei taha maha müüa, kuna kinnisvarahinnad on tõusnud?“
Põllumees aga oli vastanud, miks pagana pärast tema peab maha müüma, kui tema on tegevpõllumees ja harib esivanemate maid oma äranägemise järgi!
„Aga me ostame ikkagi sult selle maa ära ja anname sulle hea hinnaga rendile!“ 

„Ma peaksin loll olema või? Nemad ostavad maa ära ja siis pitsitavad rendihinnaga hinge kinni! Jääb ära!!!“

Käige õige sinnasamusesse, härrased ja prouased niinimetet kinnistuostjad!

Kui varem kimbutasid telefonitsi mingisugused rämpsu pakkujad, siis nüüd sisustavad mu elu põllumaa ostjad, kes millegipärast kasutavad oma nimes metsaga seonduvat.
Teinud omale selgeks, et minu valduses on Järvamaa, kindlasti ka üle Eesti üks kallimaid maatükke, siis olen küsinud neilt idikatelt traadi teisest otsast, kas neil on vahetuskaubana pakkuda mulle vastu sajaviiekümne hektari suurust põlispuudega kaetud metsa koos nullenergia paleega?
Saades kinnituse, et mina olevat hull, seda ei saavat ma elu seeski...
Rohkem ma nende „odavalt ostame – kallilt müüme“-meeste aega ei ole raisanud - soovitades kõnetraati kinni pannes neil "ärikatel" omaenda persse minna!

Leheveergudelt

Veetorn läks põlema – muidu on see ulme, kuid meie kandis mitte – aastaid tagasi põles Tapa ümbruses lennukikütusest imbunud elunektar ereda leegiga.

Rooste-Jürgen oli millalgi kirjutanud ja lekitanud ajakirjanduslikele veergudele eksitava väitega loo, nagu elaks Tapal oma sisemine Putin (noh, pealkirja lugesin, sisusse polnud aega süüvida).
Niipalju, kui mina olen Tapal kondanud, pole mulle ühtki Volli-sarnast vastu trehvanud.
Mine tea, äkki ta elaski seal veetornis Kuasimoodo moodi...

Paar sõnapaari

Eelmisel nädalal eksiti mu ajaveetmisekribandusse sõnapaariga „vangla eriüksus“.

Täna avastasin, et sel nädalal on tuldud ideele, et „kloaak kala“-nimelisest ujuvulukist olen mina teadusliku epohhilaadse oodi krihveldanud.

Ega ei ole küll.

Kui ma...

...ühel palaval suvepäeval millaski juulikuu alul alevist kodu poole väntasin, tuli mulle vastu aastajagu tööl olnud tuttav, kes läks poodi õlle järele ja oli üsna ülemeelikus tujus. Ta hõiskas juba kaugelt, et temal on nüüd puhkus ja nii mõnus tunne on sees ja alleeaa ja alleeaa, samal ajal kätega miskisugust madjarite rahvatantsu stiili vehkides.
Tundsin huvi, et kas tõesti on sul puhkus?
Jaa! - oli kiire vastus.
Esimene puhkus siis?
Mhmhh!
Soovin õnne! Tuju hää ja puha? Küll sul ikke veab! Mul on aastaringne seesinatine puhkus, siis miks ma siis ometi sellest rõemu ei tunne?

Tuleb tõdeda, et inime, kes eelmisel aastal olude sunnil üle pika aja töötu-univormi pööningule tolmuma ja koidele pureda sättis, tunneb siirast lapsemeelikust ja ei häbene seda mitte üks teps.

Paar mõtet-tähelepanekut

Enne, kui süütu kannatanuna luisata, tuleb läbipekstud ohvrilt kõik andmed välja pinnida (nojah, teadagi, mis ametkonna uusvanasõna see peaks olema).

Poe-Volli on asunud lasteaia liivakasti kirjutamata  mängureegleid üle kandma suurde maailmapoliitikasse.
"Kui teie mulle sanktsioone kraesse sajatate, siis teen mina kümnekordselt tagasi ja enam ma teiega ei mängi! Ning üleüldse, mis see teie asi on, kui mina Tolikule ühe kõva tou panin ja temalt uhke mänguauto ära võtsin? See on MINU OMA! 
Mitja kuule, tahad minuga poodi mängida? Kui sa ei taha, siis ma äigan sulle! Ole sina hiinlane ja mina müün nüüd sulle, ainult sulle, seda gaasi. Oota, kohe tuleb... Puuuuhhh! Paha hais!"

Leitsak mis leitsak

Millega olen siis oma aega sisustanud?
No ikke igasuguste idiootsuste välja mõtlemisega – kuumaga mu ajukoorealune ei taha asjalikke mõttekäike genereerida.
Sattus näppu legendaarse Jaroslav Hašeki kribatud „Geniaalne idioot“, misse ilmus 1983 aastal LR elik „Loomingu“ Raamatukogus 20/21 vihikuna ja maksis 40 kopikat.
Ausalt, ma olen ainult esimesel leheküljel, kuna suveleitsak koos päikesevalgusega pani mu silmad kissitama ja asi siis samma tukkuma jääda.
Ärgates olid juba muud mõtted peakolus ringi kihutamas ja siis hakka kaotatud aega tagasi tegema.
Kuna mul kolm vanni on lõunakaarde lauda räästa alla poetatud, siis pidin vannidesse põua aegu voolikuga vett siristama. Päev hiljem oli hea solaariumis elik kasvuhoones nokutomatitaimi kasta, mis nüüdseks on emmipuudeks kasunud...
Paar päeva 30kraadine õhk soojendas päikesega võidu ning kolmandamal päeval avasin endale oma sanatooriumi või nagu tänapäeval üteldakse peenelt SPHAAA... Koorisin higised hilbud ült ning segasin näpuotsaga soola ja pipart vette ja juba olingi mõnusas keskkonnas ennast leotamas.
Noh, kondiauruga pold küll tahtmist kaugemale veekogu äärde sõita...
Teisel päeval jällegi tuli pähe, et kuna mul polnud korralikku töölauda, kuhu saan Makita nukasae asetada, siis tegin ka selle valmis. Aega läks kaks päeva, aga asi on väegade viis. Ehk kunagi teen pilti – praegu pole seda viitsimust.
Selle leitsakuga rattasõit pole ikkagi see, aga nädala alul sai naaberkihelkonda eksitud. Kusmanu tagasisõit oli vähe tempokam.
Ülehomme on aga siinkandis kihelkonnapäevad, mille raames olen mina võtnud kohustuse kohalik kõrts üle kaeda. Alati tuleb midagi vahele, et pole katki miskit, kui ma kohustust täita ei saa.