Kolmainsus kui kerkoline väärtus...

Mäletate muinasjuttu maailmast, mida kandsid 3 elajat.
Elajatest kaks on teada, kolmas on meelega unustuse hõlma vajunud.
Kõlab justkui kolmainsus: isa, poeg ja püha vaim.
Lihtsalt hämmastav, et seal pole kohta naisele, kui elu edasikandjale.

Kuna püha kolmainsust peetakse kristliku maailma üheks olulisemaks sümboliks, seletab see seda, et kogu kristlik maailm on üks ütlemata suur meestekeskne geimaailm.
Sinna, judaismi lättele, paigutan ma peale kristlaste ka musulmanid, ortodoksid ning teiste udundite esindajad, kes rõhuvad patriarhaalsusele.
Ma ei saa pihta, miks kerkosaksad samasooiharatele vastu seisavad, kui nad rõhuvad kogu hingest kolmainsusele.
Silmakirjalikkus?
Meerikamaal puhkes mitu aastat tagasi skandaal katoliku vaimulikest, kes harrastasid pedofiiliat. Neile tuubitakse (poegadena õpivad) pähe ja nad ise (isadena) jutlustavad kantslist, ajaleheveergudel jne. sedasama (ikka selle püha vaimu nimel) kõlvatusele kutsuvat lausungit.

Ehk peaks selle ümber sõnastama: mees, naine ja armastus.
Või siis: naine, mees ja armastus.
Kolmas võimalus oleks: armastus, naine ja mees.
Noid variatsioone võib tuua mitut moodi.

Tegelikult, kui jutt armastusele läheb, on sõnad siin üleliigsed...