Kui külm näpistab, tuleb ringi liikuda.

Teate?
Et külmaga on hüvim tööd teha.
Siis teed kiiremaid liigutusi.
Eks ikka selleks, et ära ei külmuks.

Käisin täna taas metsas.
Nagu kogu möödunud nädalalgi.
Ohh ei, mitte kuusejahil.
Vaid ikka küttepuid varumas järgmiseks aastaks.
Ei mind koti see üleüldine jõulurahu, mis on esimesest reklaami-vendist välla kuulutet.
Pakane näpistas küll sõrmi ja varbaid.
Siis tuli saagimisel paus teha ning mööda metsa kooserdada, et veri ikka varbaotstes taas voolama hakkaks, samas näppe liigutades konksu-sirgeks...
Kuradimast valus oli, raibe.
Lohutasin ennast sellega, mida valusam on, seda rohkem saad päeva jooksul ära teha.
Mõtlesin, et mis kuradi sadist ma olen?
Aga noh, pärast võimlemist sain vere liikuma, valu oli visa kaduma.
Varbaotsad tulitasid, mis hirmus. Sõrmed samuti.
Võtsin taas sae kätte ja tõmbasin käima.
Ja kogu mu tähelepanu keskendus tööpõllule.
Mõne aja pärast, kui puud tükeldet olivad ja hakkasin oksi hunnikusse korjama, tundsin ennast inimese moodi – ei mingit valu põld enam.
Oksarisu sain eest ära, hakkasin palke hunnikusse viima.
Üks ots oli oma pool kilomeetrit edasi-tagasi käiguga.
Nott õlale ja minek.
Muidugi õhtuks olin väsinud, et aju ei viitsinud midagi genereerida.

Need kurika-malakad leidsin aasta tagasi sõbrapäeval, kui metsas oli aega väheke ringi liikuda.
Paljaks koorituna ja üks teise kõrval päikest võtmas...