Nõnna siis.
Alljärgnevad kaks katkendit on pärit mu käsikirjalisest teosest, mis vedeleb juba paar-kolm aastat sahtlipõhjas.
No pole enam sellist särtsu asja edasi arendada, kuigi toona oli mul süžee selgelt silme ees.
Tohoo tonti, hüüataks mõni selle peale.
Kui nüüd lugeda Oskar Lutsu mälestusi, siis rahva poolt armastatud kirjamees ei pannud „Kevade“t ühe hooga paprile.
Ikka tasa ja targu...
Las aga laagerdub sahtlipõhjas edasi.
Räägitakse, et edasi kribamiseks on vaja vaimu.
Kuna seekordseks fotojahi teemaks on terav/torkiv, siis otsisin vajalikud lõigud ja illustreerisin piltidega.
Nüüd lugege, väristage õlgu ning kannatage.
Ehk millaski tulevikus ilmutan „Tuumbi imepärase maailma“ ka laiemale lugejaskonnale.
Kuigi taganttorkimist on küll ja küll teemal a la „Kle, millas sa kirjastaja manu lähed?“.
Niisiis esimene katke:
...Tuumbi jäi seisma.
Jalge ees, pika rohu seest, vaatas talle vastu skorpion.
Suur valge hiidskorpion.
Tuumbi raputas pead ja pilgutas silmi.
Mida kuradit? Skorpion põhjamaisel kevadisel heinamaal? Ei, see asi pole ikka õige…
Tuumbi astus sammukese ligemale ja kaes siis hoolikamalt, et mingi looma selgroog oli hoopis.
Metsloomad olid skeleti laiali toimetanud ja tükk selgroost oli nõnda jäänud, et nagu oleks skorpion ülestõstetud astlaga valmis sind torkima...
Ja teine katkend:
...Sel pühapäeval plaanis Tuumbi metsas uidata.
Aga, et ilm oli ilus ja tuul mõõdukas, siis otsus oli tehtud… puulõhkumise kasuks.
Nõnda algas Tuumbi seekordne pühapäev.
Lõhkudes väiksemad pakud halgudeks, sattus Tuumbi ette pikem okslik nott.
Sellega ta saab veel vaeva näha.
Ometi oli mehel käes terav kirves.
Millega oli lust töötada.
Ega asjata öelda, et väärt tööriist on pool tööd.
Aga, siis läks midagi nihu.
Ei tea, kuidas, laskus kirves tsipa viltu.
Tuumbi reageeris kiirelt, rakendades vastusurvet, mis võttis hoo maha.
Kirves ainult kõksas jalga.
Tuumbi ei tundnud midagi, arvates, et kõik läks õnneks.
Sisetunne käskis püksisäärt üles keerata, mida Tuumbi ka tegi.
Tumepunast verd tilkus värskest haavast.
Tähendab, et ikkagi mats läks kirja.
Ja otse veeni.
Tuumbil polnud aega enam oodata, vaid kiirustas kergelt longates tarre esmaabikapi manu.
Antiseptikumiga määris ta haava.
Mille ta marlitüki ja plaastriga kattis.
Siis hakkas uurima tunkesid, mis tal jalas olid õnnetuse hetkel – ei mingit rebendit paistnud sealt.
Seejärel alles jõudis Tuumbile kohale, et kui ta ei oleks kiirelt reageerinud, poleks ehk tal ka tervet jalga all olnud.
Õudne tõdemus…
Ettevaatust! Siin varjuvad tääkidega pärismaalased...
