Näoga mere poole.

Polaaröisel virmaliste vehklemise kibedamail tunnil, mil pakane paukus kõige täiega, liikusin lumisel kõnnumaal. Mitte, et ma kuskile kiirustasin, pigem ikkagi hõljusin sihitult aastamiljoneid üksikul mandril. Mõnikord paljandus suviti siit-sealt paksu lume ja jääkooriku alt basaltkalju sein, mille najal oli hea järgnevaks aastasajaks uut energiat ammutada. Nii oli pakane tänasel ööl kummalisel kombel murdnud lahti jääkamaka, mis varjas kõige suuremat kaljuseina, mis minu silmad seni näinud. Kiirustasin tuuleiilidega võideldes mustava kalju poole. Pärale jõudes, sirutasin oma oma selja sirgu ja üle väljade kõlas võimas ulg, mis sumbus virmaliste vehklemiskõlina sekka. Kui mu silmad seejärel tumeda taustaga ära harjusid, liibusin nagu limukas kalju külge. Tundsin, kuidas energia minusse voogas.

Kunagi ammusel ajal sattusin ma ebasoosingusse. Karistuse kandmise asukoht lasti mul valida mitme erineva universumi vahel. See universumi üksildaseim koht näis sobivat nii mulle kui neile. Mulle anti mõista, et ma olen vaba, kui valge lageda välja alt ilmub mustjas basaltkalju, millel kuldne triip. See andis mulle jõudu vastu pidada.
Nüüd täna, just täna, oli see kauaoodatud päev kätte jõudnud, mil mu ammune tegu lunastuse sai.
Nüüd olen vaba.
Vaba!
Kas kuulete?
VABA!
Oh ei.
Kas mitte kuldne triip ei pidanud seda kuulutama?
Eks hommikul vaata lähemalt.
Täna siiski tuleb mul energiat koguda Jasuunri nimelise kalju küljes.

Olles aastamiljoneid siin valgete väljade kohal hõljunud, pole ma kunagi enne selle kaljuseina paljastumist näinud. Jasuunri kalju kandis minu mõtetes seda nime. Keegi teine ei pidanudki sellest teadma mitte kui midagi. Ei aimanud ka mu siia küüditajad, mis mitme miili sügavuse jääkihi all peitus. Nende teada oli see kivitükk, mis mureneb tuule ja jää koosmõjul. Eks hommikul ole näha, millega tegu. Seni kogun jõudu.

Silmapiiril heitsid parasjagu kolm päikest üksteise võidu oma kiiri üle lageda välja. Selline harukordne kirgas valgus, kus violetne muutus mürkroheliseks, et seejärel anda teed musta varjundiga hõbevalgele, mis tekitas aastasadu kestvat tuisku, mattes kõik raske lume pressingu alla.
Sellepärast pidin nüüd kalju küljest lahti haakima ja kiiruga üle vaatama, kas see on see miski, mida arvasin olevat.
Ja-jaa, oligi Jasuuner. Hõljusin paar miili vasakule ja pinda kobades leidsin süvendi, kuhu pistsin oma pea.
Jah, asi funksib - tõdesin, kui tundsin, kuidas kalju oiates väreles. Oligi tagumine aeg avausest sisse pugeda. Avaus sulgus mu järel. Nüüd tuli teadmine, et mu üksindusel on lõpp.

Tõusin komandosillale. Jagasin käske nii vasakule kui paremale.
Kõrvulukustav hetkeline mürin kurdistas mu kuulmise õige mitmeks tunniks.
Tahtsin siit üksildasest kohast minema saada. Teadsin, kui mul ei õnnestu seekord, siis järgmine võimalus koidab alles poolteise aastamiljoni pärast. Kui üldse koidab.
Jasuuner köhis ja möirgas ning hakkas mööda jäävälja roomates liikuma. Mingil hetkel tuli teadmine, et kolme päikese vahel olen lõksus.
Võtsin suuna varjude suunas. Müra tugevnes ja kiirus kasvas.
Helendav ekraan mu ees näitas, et kaugel ees on veepiir.
Mälusopist ujus välja üks varjatumaid saladusi, mida ei teadnud mitte keegi peale minu.

Surelike universumis, pärast viimast tapatööd, olin pööranud oma verise pilgu loojangu poole.
See, mida nägin, võttis mul jalust nõrgaks - kaunimat vaatepilti annab ilmaruumist otsida...

Seisin taas näoga mere poole...