Ühel nädalavahetusel külla tulnud koolivennaga minevikuradadel heietades tuli mulle meelde seik viimsest kehalise kasvatuse tunnist, mis peeti Tarbatu Pööbelmanni-instituudi staadionil ja kus pidime aja peale sada meetrit jooksma.
Meite klass oli tegelikult üpris spordilembeline, kui välja arvata mina ja veel paar-kolm venda.
Poiste klass, mis teha – samas paralleelklassis oli enamuses tüdrukud vs. 4 kutti, kes ka meitega kehkat tegid.
Niisiis oli meil kõva koondis kokku seatud.
Egas miskit, pea kõik olid oma jooksuajad kirja saanud, kui mina sattusin stardis kokku kõige kõvema jooksukuulsusega, kes oli tollal juba medaleid korjanud nii ühelt kui teiselt spartakiaadilt, osalenud üle Eesti ümberjärve-jooksudel ja kes treenis Tarbatu ühe asisema treeneri juhendi perra.
Kordan, mina ei olnud spordipisikust vaevatud.
Start antud, panin mina lõikama.
Ausalt öeldes, ma arvasin, et paariline läheb koheselt minu kõrvalt tuuleiilina.
Veerand maad läbitud, tundsin ennast veidi imelikult, aga siiski panin tempot aina juurde ja juurde.
Alles üle poole maa peal, kui läbitud oli ca 55 või 65 meetrit, pühkis hea klassiveli minust mööda.
Minul lõppes peagi jaks ja võhm, aeg jäi minu jaoks seisma ning loivasin raske hingamisega üle lõpujoone.
Klassiveli pärast rääkis, kuidas ta silmi oli pööritanud, kui minuga poole maast pea võrdselt jooksis, siis oli viimase vindiga sundinud ennast kiirendama.
Lõpuks sai ta veel teada, et oli kooli rekordit korranud või uue püstitanud. Kehalise õpetajate näod olid igal juhul jahmunud...
Takkajärgi olen mõelnud, mis siis oleks olnud, kui ma paar aastat salaja igal õhtul Tähtvere pargis lihtsalt sörki jooksnud.
P.S. Seesinatine sissekanne kannab nummert 200 ja mina võtan nüüd sada sisse...
Proosit!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar