Muljeid BlogKokist... koos fotojahiga.

Mnjaa...
Nagu kõik teavad, toimus eila Rahumäel Alfredi pubis üleuniversiumi tähtsusega maakeelne üritus BlogKok.
Kuna netti on juba lekkinud neist kaja-vastukajadest (neist loe kaamose, yksikhundi, Bianka ... blogist), siis võtaks ette minu seiklused ...
Algaks siis sellest, et hommikul oli veel valida, kuhupoole pöörduda, kui rongi peale jõuda. Kaalumisel oli kahe variandi vahel: 20 kilti väntamist ja särtsuruunale või 10 kilti uhamist ning kapsaussile.
Valisin tervislikuma viisi.
Hommik oli kuradimast ilus, mida polnud aega nautida.
Kui ma Nelijärve manu jõudse, siis see kuradi kapsauss ootas õrritades seal, et minu nina ees uksed kinni lüüa ja ärr pageda.
Selle eest aga särtsuruun ootas mu ilusti ära. Lõi uksed kinni alles siis, kui kaks jutukat mammikest kolmandat ära saatsivad. Nii ilus oli vaadata aknast välja, kui armsalt naeratades nad lehvitasivad pooleldi maa sisse vajunud suure betoonploki otsas. Pisar kargas lausa silmanurka.
Ülemistel lükkasin oma tranduleti perroonile ja ootasin inimmassi haihtumist, mida ei tulnud kaua oodata.
Kihutasin Ülemistes ringi ning tegin aega parajaks. Mingi maasikafestivall olla. Olid küll maasikad, aga mitte need, mida ma oleksin tahtnud ntx põsele, kaelale, kõhule, khmm... (Kuule, edasi loe „Maajast“).
Seejärel hüppasin truu ratsu selga ning uhasin mööda Järvevana teed Järvele. Supluseks ei lännu.
Kooserdasin sealgi veidi aega ringi, siis otsustasin Rahumäele sõita. Tõusu tõusul aga magasid-nägid plönnikoerakesed oma rohelises bussis õndsat und, mitte ei tea, kas peremehe kondist?
Ma igaks juhuks võtsin hoo maha, et saan jalaga äiata, kui nad marutõbistena minu suunas peaksivad hakkama jooksma. Ega tea ka, mis loomad mõtlevad ja kuidas nad käituvad.
Võtsin suuna vana, auväärt kitsarööpmelise raudtee sillale. Sealt alla tuhisedes ei märganud mina, millal tuleb hoogu maha võtta ja kimasin ühest kilukarbitorust läbi ja enne pidama ei jäänud kui Nõmmel. Oehh, jama messugune. Kolm aastat tagasi elasin sealkandis ja siuke ränk eksimus.
Aga et fotojahiteema oli U, siis otsisin fotoka kotipõhjast ülesse ja siin on minu pildid antud teemale...

U-ga lõppev lause sillal.

Herra Mänd on dzentelmen põlvitades tundmatu näitsiku ees: "Palun, tule...",
mis peale aga hüpati rõõmust õhku ja kiljuti "UI..." ning maanduti pea ees vööni liiva sisse...

Teised uutajad...

Vaikselt tagasi vändates sõitsin taas kord õigest teeotsast mööda. Kaesin küll, et miskit on valesti, aga eksimine pidi inimlik olema. Ümmerpöörd ja sammu, Marss!
Parkisin oma reaktiivmootoriga tranduleti heade lõhnadega kohta.

Äratundmiserõem valitses mind, kui pubi uksest sisse astusin. Tellisin kehakinnitust ja tassi kohvi ning toetasin oma tagumiku sama laua taha, kus aastaid tagasi istusin. Seal lauas oli väegade stabiilne pubiWiFi levi.
Luurasin veidi kõõrdis silmadega veits pubilisi.
Kogusin julgust, sest julge hundi rind on haavleid täis, nagu klassikud ütlesivad kunagi.

Veidi hiljem ma nagu ei märgandki, millal ma teiste blogijate manu sattusi.
Ausalt öelda, ma natuke ilmselt kohmetund olin, sest ega ma esimesel kohtumisel eriti palju sõnu võhivõõraste inimestega suheldes ei loobi. Nii jätan endast vähemalt väegade targa mulje. Kuidas see mul korda läits, ep tia mette. Mul siuke tunne oli sees, et ma olen pooli inimesi kuskil näinud, aga kus? vaat seda ei tea. Ehkki ma tean, et ma pole varem nendega kokku juhtunud.
Ju siis andsid asjaosaliste blogid niipaljukest inffi.
Kui ÕöHulkur oma vahmiiliga kohale jõudis, siis läks paljudel näod vähe pikaks, kui ma eesti teist ametlikku riigikeelt kasutama hakkasin, kiiresti kogus end Kukupai. :D
Ausalt, ma nautisin seda.

Kunagi ammu, kui Tarbatu Pööbelmanni instituudis studeerisin, tuli ette siuke juhtum, kus me ÖöHulkuriga bussiga linna sõitsime ja mina pruukisin viipekeelt ning tema kõnekeelt. Üks papi küsis kõneleja käest: mis kell on?
Mina vaatasin oma käeuuri aega ning ütlesin papile. Papi nägu venis üsnagi pikaks ja jahmunult eemaldus meist. Temale ilmselt ei jõudnud kohale, et viipekeelt pruukiv inime ei pruugi olla kurt.

Selleks korraks ehk aitab?