Ei tasu värvida ega lakkida, ei tasu

Nädalapäevad tagasi võtsin kätte ja värvisin räätsapõhjad.
Ikka selleks, et sulailmaga platvormkingi ei peaks kandma.
Leidsin garaažinukast balloonivärve – sinine hammerait, valge, millel kiri teavitas, et tegemist on värvlakiga või lakkvärviga ei mina pruugi vällamaa keeli, ja punane metallivärv.
Nagu Gallia kukkede plaguvärvid teised.
Hammerait ei taht külmaga välja tulla.
Siis haarasin punase ja värvisin esiotsa ärr.
Seejärel valge värvlakiga keskelt, tagumine ots jäi üldse värvimata.

Kaks ööpäeva kuivasivad külmas garaažis.
Siis kolmandal päeval koukisin räätsad omale alla.
Metsa jõudes tajusin, et midagi on valesti.
Enne kui aru sain, olin kummuli, räätsad taeva poole ning mina käed õlgadeni ja ninapidi lumes nagu metsanotsu, kes tõrusid tuhnib.
Kurradi libedad, raisad!
Ja sel päeval pendeldasin pidevalt lumesupis.
Siis torkas pähe mõte tallata uus rada.
Pikad juhtmed, mis muud.
Taolisel juhul jäin püsti.
Seega oli suur viga kasutada värve ja käia vanal, sissetallatud rajal.
Mul aidas kimp vanu naharibasid, mõtlesin punuda mingisuguse mustri põhja alla, augud on olemas.