Nägus politseileitnant väljendas vastikustunnet, kui vana politseiseersant pühkis läbinuusatud taskurätiga oma poolkiilakalt pealaelt sinna kogunenud higi, ning keeras pilgu kõrvale.
„Miks sa seda tegid?“
„Ma ei saa teist aru,“ vastas Tüüp.
„Narkouimas vist“, nentis endamisi leitnant ja jälgis kahtlusaluse ilmet, samas, kui seersant märkmeid uuris, lootes leida mingit pidepunkti.
„Kas alustame uuesti?“ tõstis seersant pilgu kapsaks kulunud märkmikult, olles valmis pliiatsiga sinna midagi üles tähendama.
Leitnant noogutas, mõtles midagi öelda, kuid sulges kiiresti huulepumatiga kaetud suu.
Lükates Tüübi ette ei-tea-mitmendat-korda ühte fotot, küsis seersant: „Niisiis. Miks sa seda tegid?“
Tüüp võttis pildi kätte, vaatas seda taas kord ning kandus mälestustes kaugele...
...Tüüp oli kogu senise elu kärbseid püüdnud. Algul naljaviluks, hiljem spetsialiseerus sellele alale. Kogu oma vaba aja sisustas Tüüp uute kärbsepüüdmisetehnikate leiutamisele.
Selle tõttu kasvas Tüübi kuulsus, et oli kutsutud osa võtma kärbsepüüdmise maailmamängudest, mille võitja saanuks Kuldse Emaporikärbse omanikuks. Eriti väärtuslikuks tegi auhinna kullast karikas, mille jaluses ilutses kahe sentimeetri paksune plaatina kiht.
Maailmamängudel oli Tüüp jõudnud finaali, kus tal tuli aga vastu võtta ülinapp kaotus.
Parim võitis.
Kuupmeetrise mahuga puidust kast oli kärbseid täis, milles oli paberiga kaetud auk. Kasti kõrval oli lehter, mis tuli suruda peenema otsaga auku...
„Hei! Ae, kuuled? Kas me saaksime selle asjaga edasi minna?“
Seersant vaatas oma läbitungival pilgul küsivalt Tüübile otsa.
„Möh?“
Leitnant otsustas sekkuda.
„Kas me võiksime väljas rääkida?“ pöördudes seersandi poole.
Mille peale too korjas kõik laual olevad asjad oma dokumendikausta.
Üks ese jäi siiski lauale, mis köitis Tüübi tähelepanu.
Kärbsevagel.
Tüüp sirutas käe...
Uks avanes ja nõupidamiselt naasnud ülekuulajad astusid ruumi.
Nad tajusid kohe õhkkonna muutust.
Tüübi silmad olid sel hetkel otsustavust täis, küsis: „ Kas olete lehtriga kärbseid püüdnud? Ei ole? Eks ole lihtne – laiema otsaga putukale peale ja peenemast otsast muud pole, kui ootad kärbse lendu ja silmapilk hiljem plaks! ja kärbes kutu...“
Seersant käratas: „Vait!“
Tüüp vakatas, tõmbus enesesse, soris mõtetes veidi minevikus. Nüüd ta mõistis, miks ta kärbsepüüdmise maailmamängudel kaotas. Nimelt oli vastane kasutanud kahte lehtrit, sel ajal kui tema ühega piirdus. Võistluste reglement nägi ette mõlemaile samad tingimused, aga kes seda võis arvata, et mongol oma klaasist lehtri kaasa taris. Ja just nii toimis nagu ta ennist välja ütles.
Sel hetkel avanes ülekuulamistoa uks, sisse piilunud näost kaame politseinik andis märku, et midagi veidrat on klaasseina taga toimumas...
Klaasist peegelseina taga õgisid miljonid vaglad ahnelt politseikapteni elusat laipa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar