Camminare da soli...

Lugesin just viimase nädalalõpu-blogisid.
Lugedes tundsin, et kõik olivad kõigiga.
Samas kui mina üksi olin nagu ühiskonnast kõrvale visatud.
Või tunnetasin seda kui paratamatust.
Oehhh...
Takkajärgi mõtlesi, olen kogu oma elu veetnud suletud kapslis, mille roostevabast riiv on paksu roostekorraga kaetud.

üksi kõnnin
külmas tuules
laulan viisi
omas luules

Itaaliakeeli peaks munakollase arvates taoliselt kõlama:

camminare da soli
venti freddi
Io canto il modo
poesia

Lasin maakeelde tagasi:

jalutada üksi
külm tuul
Ma laulan nii
luule

Hehh...