Sisaliku jälg õhus

Ta vaatas mulle otsa.
Küsis ainsa küsimuse, mis pani mu õhku ahmima.
- Miks sa pole seniajani kedagi armastanud?

Mõtlesin, mida vastata.
- Kurat seda nüüd teabki. Vaata, kui me esimest korda kohtusime, siis raputasid sa pead. Miks?

- Ma ootasin oma imeilusat printsi, aga sind vaadates põlgasin su ära. Väga rumal minust.

- Ma ei ütleks, et sa rumal oled, pigem oli kõik su ajudes kinni, eks ole. Ja pealegi, sa oled ju igasuguseid filme näinud, kus ilusad ja targad mehed võidavad koletisi, kes olid näiliselt rumala­mad. Eks need filmid olid ajupesuvahendid. Nendega suunati kõikide vaatajate veendumused ikka sellisteks, et ilus ja tugev on kasulik olla. Siis saad sa ka armastatud olla. Samas ei tajuta, kui palju läheb ilutoodete ostuks. Kas sa bärbit ja kenni oled noores eas ihaldanud? Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis maast-madalast süstitakse inimlastele seda va iluideaali peakolusse. Nagu aaria rassist vähe olnuks.

Ta kuulas mu sõnu, mõtles veidi ja noogutas kaasa.
- Aga ikkagi, miks sa pole seniajani teinepoolt leidnud?

Vaatasin talle sügavalt silma, ohkasin südamepõhjast ja meenutasin üht seika.
- Tol ajal olin ma nagu noored ikka hakkamist täis.
Kool sai läbi, keelud ja tabud kukkusid mu täisealiseks saamisel.
Käisin tantsupidudel, kus liikusid neiud.
Sain pea kõigilt korvi.
Siis hakkasin mõistma, et asi saab olla ainult minus.
Nii ma loobusin edaspidi diskoreid nuumamast.
Ma olin väsinud otsimast elukaaslast.
Nagu sellest vähe oleks.
Siis kohtasin ma ühte tüdrukut, kes oli hiljuti linnakesse saabunud.
Oi, see oli küll valus, millega ta hakkama sai.
Mul viskas närv üle, kui toibusin tema tembust.
Läks mööda paar aastat.
Kord ühelt koosolekult kottu naastes kohtasin oma teel teda.
Tema, kes tegi mu nii hellaks, et pidin endale peaaegu nööri kaela riputama.
Kuid üks sõber sai õigel ajal vahele.
Tüdruk oli joobnud ja lällas prügikasti man, otsides sealt konisid.
Me pilgud kohtusid – tema kunagisest uhkest pilgust oli nüüd saanud alandlik ja pugejalik silmavaade.
Algul tunnistas tükk aega mind, tundes lõpuks mu ära, hakkasid ta põsed õhetama.
Ta pööras mulle oma selja ja kadus mu vaateväljast.
Ma ei tea, kaua ma seal seisin, kuid ühel hetkel tajusin, et vihmapiisad langesid mu näole ja äratasid mu letargiast.
Vaikselt omaette tänasin ma teda selle eest, et ma pole tast sõltuv.
Ning samas hakkas mul temast kahjugi.
Ja tema elukaaslastest samuti.

- Ja nüüd oled ju sõltumatu.
Ma kadestan neid, kes millestki või kellestki ei sõltu.

- Hmm, sõltumatus on üks huvitav nähtus.
Nagu sisaliku jälg õhus.

- Mis mõttes?

- Sõltumatust kui sellist pole olemas.
Kõik on seotud nii kaudselt kui otseselt.
Nii nagu sina oled nüüd sõltuv minust ja mina omakorda sinust.
Seda nimetatakse vist armastuseks.

- Tead, ma... Ma... armastan sind.

- Ma tean seda, kullake.

Tema imeilus rohekaskollane kärnadega kaetud punnsilmne nägu lähenes ja meie kaheharulised keeled kohtusid...