Raisakulli võõrutusravi

Nädal tagasi läksin võõrutusravile.
Tooru sana perra justku sanatooriumisse.
Ravikuur, mitte ravisara, kestis eilseni ning selle ajaga sai ärr joodu kaks-kolm kasti pindist sassi, kolmveerandliitrise putli Jamesoni viskit, liitrise Duvali, Viruvalget, ca 5-6 sikspäkki alekoki preemiumit, kasiinorummi, veini üksjagu, 5liitrise saksa vaadiõltsi...
Ahjah... Lugematutes liitrites vett kah.
Porkuni järvevett ma küll ei pruukinu seespidiselt, vaid ikke kastsin ennast kuumakaitseks.
Võõrutusravi messugune, eks ole.
Miks selline kogus vedelikke menüüs oli, vaat seda tuleks küsida tohtrite käest.
Et mis võõrutuskuur see veel oli? küsite mu käest.
Nettuse võõrutusravi.
Ei mingit raali taga sittungit.

Palav oli, raisk!
Kogu aeg käis töö – hommikust siestani, sealt lausa õhtani.
Seejärel siis söök ja jook ning põhku pugemine.
Katusevahetus käis.
Peale seda olin kui teine loom.
Katus olla sõitma hakanu...
Nagu üks asjaosaline mainis mokaotsast, et töö rikkus Raisakulli ärr...
Et ma olevat tööbikuks hakanu.
Tööbik pidi eesti sekspressi sõnul olema töönarkar.
Nii kui eila oma pessa tagasi lendasi, olin ma nii väsind, et ei viitsind uut, pea kuuvanust muruniidukit käima lükata.
Kuid süda ei andnu rahu, silm asu.
Ja et ilm muutus veidi jahedamaks, otsustasin viitsida veidi kõndida.
Lükkasin masina siiski välja ning viimane podises nagu siil pea hilisõhtani.
See-eest sai aiasisene korraliku väljanägemise.
Aiatagune on praegusel hetkel pooleldi niitmata, kuna penss, mitte pension, vaid bensiin lõppes otsa.


P.S. Nüüd on mul üks projekt käsil, õieti mingi asja taastamine.
Tollest edaspidi...