Nojah...

Nii, kui ma ukse avasin, haarati mu kondibuketist tugeva haardega kinni ja visati mingisugune kott pähe.
Ma ei jõudnud isegi oma külalisi silmata.
Seejärel lausuti ükskõiksel moel, justkui oleks sellise fraasi ütlemine igapäevane: „Nüüd, härra, läheme sõitma!“
Peale minu limusiini pakkimist ja uste paukumist kuulsin, kuidas autot üritati käivitada.
Mida kauem käiati, seda rohkem ma lõbusaks muutusin.
Lõpuks läks käivitamine meeste vandesõnade saatel väga loiuks.
Mina seletasin naeruturtsakute vahele: „Ega te, sõbrad, juhuslikult teagi vist, et ma olen mingisugune anomaalne nähtus – alailma läheb minu juuresolekul mingi kaljukindel plaan vussi või lakkab mingi tehniline jubin töötamast.“
Heietasin tagaistmel, kott peas, veel tõestisündinud loo sellest, kuidas omal ajal suures Revali linnas mööda tänavat liikudes kustusid mingi ime läbi uulitsalaternad ja need minu möödumisel uuesti põlema süttisid.
Selle jutu peale visati mind masinast välja ja loeti sõnad peale, et mul täna lausa vedas seekord.
Nagu kinnitamaks mu sõnu, käivitus limusiin koheselt, justkui poleks seda ennistist aku piinamist olnudki.
Paar hetke hiljem sööstis masin kummide vilinal paigast.
Ootasin rahulikult kuni mürin vaibus kaugusesse, võtsin koti peast ning panin padavai toa poole.
Värisevi käsi keerasin poolikult viskipudelilt korgi ja kummutasin pudeli suule.