Kunst massidesse!

 Ajataet aamuriv’i teatel ajab inimloomadel kopsu üle maksa viimasel ajal klanitud ja lakutud postrid, mis Tarvanpääle on üleöö tekkinud.
No ma ei saa aru, milleks vihastuda?
Pigem võiks iga bussiootaja või möödakäija oma loomingulist poolt üles näidata ning markeriga need plakatid üle võõbata – vastavalt meeleolule, mida antud sittpoliitiku lõustalarhv tekitab. Umbes nõnda, et kui teeb nalja, siis joonistad koolipapalikud prillid manu, kui vihaseks, siis niinimetet gaasitorbiku-vuntsid. Lisaks pühhaaurat-sarvi-kikkhabet-jne.

Poliitikud on jubedalt edevad kujud – neist õhkub narkootilist nartsissmust.
Kui keegi nende ilusa meela naeratusega pildi pihta tulistab, siis solvutakse rängalt, et äranunnutatud liivakastitited ei saa raugaeaski leppida.

Mina olen juba aastaid märki lasknud.
Tõsi küll, peldikus.
Nonde prospektidega, milles on paljulubavaid sõnu ning muidugi noid teostada lubav lõust, mis mu postkasti risustab, olengi peale lampkasti tühjendust ärr vooderdand sel lihtsal põhjusel, et sitakogumisekast kauem vastu peaks.
Oma kogemustest tean, et tõesti on vabastav see tunne, et saad kere tühjendamise ajal poliitilist arvamust edastada, sittudes peldikus poliitikute hääsoovliku naeratuste saatel talle neile otse suhu.
Las aga mekivad, raiped!

Valimistetest vahepealsetel aastatel olen peldiku lampkasti aga vooderdanud kataloogidega, kusmanu kenast säärejooksust hoolimata ei päästa reklaamitav hirmkallis karusnahkne mantel modelli iludust.
Justkui annaksin ma iseenda teadmata semantilise tähenduse neiukeste ilule – kõik on kaduv!